Subscribe Menu

Meeltülendav õhtu Brahmsiga

Laupäeval, 15. märtsil leidis Scarborough's Hiina Kultuurikeskuses aset kontsert, mida võib õigusega nimetada muusikaliseks suursündmuseks ja milles tulid jõuliselt esile kaks kohalikku eesti muusikut.
Esines Cathedral Bluff Symphony Orchestra, mida juhatab Norman Reintamm. Kaastegevaks umbes 80liikmeline ühendkoor, moodustatud kolmest kohalikust koorist, solistid sopran Margo LeVae ja bariton Avo Kittask. Esitusele tuli kaks Brahmsi helitööd: „Traagiline uvertüür" ja „Saksa reekviem". Viimane on ulatuslik seitsmeosaline sümfooniline teos, kestvusega üle tunni.

55liikmelise orkestri helikeel on paeluv ja kütkestav igas dünaamilises astmes. Hea akustikaga kontsertsaal tõi selle mõjuvalt esile. Norman Reintamme dirigeerimine on kindlakäeline, täpne ja ilmekas. Dirigendi kehakeeles pole midagi liigset, puuduvad dekoratiivsed žestid, iga viibe, iga liigutus on veenev.
Solistid Avo Kittask ja Margo LeVae. Foto: Cameron Ogilvie Photography

Kui midagi võiks dekoratsiooniks lugeda, siis ehk partituuri dirigendipuldil, kuhu ta harva pilku heidab. See tohiks reeta ettevalmistava töö põhjalikkust.

Siinkirjutajale imponeeris asjaolu, et pärast „Traagilise uvertüüri” lõpetamist dirigent hülgas taktikepi. Käsi on väljendusrikkam kui kepp. Reintamme nüansside voolimise jälgimine oli omaette elamus.

Mammutkoorist poleks võinud oletada, et see on mitmest kokku sulatatud, õmbluskohti polnud märgata. Koori roll reekviemis oli sama kandev kui orkestri oma. Nad tulid oma ülesandega hiilgavalt toime.

Mõlemad solistid olid nii orkestrile kui koorile väärilisteks partneriteks. Heas häälelises vormis, ilmutasid esmaklassilist musikaalsust, sulasid suurepäraselt ansamblisse. Sopran esines reekviemi viiendas osas, bariton kolmandas ja kuuendas.

Norman Reintamm dirigeerimas. Foto: Cameron Ogilvie PhotographyMõni sõna pearõhku kandnud helitööst, milles kujukalt avaldub helilooja vastuoluline isiksus. Brahmsi kui inimest tundsid kaasaegsed toriseva vanapoisina, kel iga lapse jaoks lahke sõna, väga harva aga ühegi täiskasvanu jaoks. Oma ilmavaatelt peeti teda agnostikuks, rohkem ilmalikuks kui vaimulikuks. Reekviemi, mille ta vaevalt 35-aastase mehena lõpetas, kirjutas ta oma ema surma puhul. Selles kasutab ta pühakirja tekste, kuid mitte liturgilise missa vormis, vaid vabalt luterliku piibli tekstidest valitult. Vastupidiselt tollasele tavale kasutab ta saksa ja mitte ladina keelt. „Saksa reekviem” tähendab saksakeelset reekviemi. Mees, keda oma ajas üldiselt „uskmatuks” peeti, kirjutas selle helindiga sügavalt religioosse teose. Jõuline koraal „Kõik liha on kui rohi” teises osas on selle vääramatuks kinnituseks. Jääb mulje, et isepäisel heliloojal oli oma Jumalaga otseühendus, ta lihtsalt ei talunud maapealseid vahendajaid. See aga on juba teine teema.

Liigutavat hardust lisas kontserdile asjaolu, et see oli pühendatud ühele lahkunud orkestriliikmele, kes kakskümmend aastat oli basstrombooni mänginud ning ühtlasi osalenud orkestri juhtkonnas.

On meeldiv tõdeda, et selle muusikalise maiuspala eest võlgneme tänu meie endi hulgast võrsunud dirigendile. Pole ka liigne teha aupaklikku lisakummardust ühele laulusolistidest. Prohvetile pole keelatud ka omal maal kuulus olla. Ning tähendada, et kavas osalenud kaasmaalastel Avo Kittaskil ja Norman Reintammel seisab ees kontsertreis Eestisse. Edu neile mõlemale!

Eerik Purje

Read more