Subscribe Menu

Kommunistliku ajudepesu võim – III

Kui tänapäeval küsitakse: "Kes on ajaloo suurim massimõrvar?", siis paljud, eriti nooremad inimesed, ei oska sellele vastata. Enamik neist, kes vastavad, nimetavad Hitlerit, kes tappis kuus miljonit juuti.

Teise maailmasõja lõpukuudel, kui liitlaste väed vallutasid Saksamaa ja avastasid Auschwitzi, Belseni, Buchenwaldi ja teisi kontsentratsioonilaagreid, kus peamiselt juute tapeti, siis levis see teade demokraatlikes riikides.

Ajakirjanikud külastasid neid laagreid ja saatsid reportaaže oma ajalehtedele ja massimõrva ennekuulmatu suurus vajutas hirmuäratava pitseri demokraatlike maade elanike teadvusesse. Nürnbergi kohtuprotsess, mis selle massimõrva korraldajaid süüdi mõistis ja karistas, tugevdas kuriteo mõju demokraatlike maade elanike teadvuses.

Nõukogude Liit oli Lääne demokraatlike riikide, Ameerika ja Inglismaa liitlane Teises maailmasõjas ja osales Nürnbergi kohtuprotsessis pealekaebajana. See, et Nõukogude Liidu diktaator Stalin oli juba sel ajal tapnud rohkem inimesi kui Hitler ja natsid, jäi Nõukogude Liidu diktaatorliku tsensuuri varju. Stalini mõrvu hinnatakse 30 miljoni piiridesse. Teda ületab ainult Hiina diktaator Mao Tse-tung, kelle arvele hinnatakse umbes 60 miljonit mõrvatut, olgu see otseselt või kommunistlike eksperimentide kaudu tekitatud näljahädadega.
Saksamaa on natside kuritegude tõttu pandud häbiposti. Saksamaa on laagrites kannatanute omastele maksnud miljoneid kahjutasu. Nõukogude Liidu järglane Venemaa ei ole mingit süütegu omaks võtnud ega tunnistanud, rääkimata kahjutasude maksmisest kannatanutele ja nende omastele. Selle asemel püüab president Putin aina Nõukogude Liidu impeeriumi taastada.

Kui Venemaa tulevane diktaator Lenin viibis Esimese maailmasõja ajal Šveitsis maapaos, avanes tal võimalus mõne aasta jooksul jälgida ühe demokraatliku maa vaba ajakirjandust. Ta veendus, et kui ka vabas ajakirjanduses küllalt palju otsest või kaudset valet pidevalt levitada, siis on võimalik masse veenda otseses vales.

1930ndatel oli ühe kõige prestiižikama Läänemaailma ajalehe, New York Timesi korrespondendiks Moskvas Walter Duranty. Siis, kui sundkolhoseerimise tagajärjel Ukrainas umbes kuus miljonit inimest nälga suri, saatis Duranty aruandeid Nõukogude Liidu hiilgavast arengust ja inimlikust ühiskonnast. New York Times'i tsiteerisid õhinal demokraatliku maailma vasakpoolsed ajalehed.

Külma sõja ajal õitsesid tugevad kommunistlikud parteid demokraatlikes maades, eriti suured olid need Itaalias ja Prantsusmaal. Osav kommunistlik propaganda lõpetas Vietnami sõja kommunistidele võidukalt, sest Ameerika Kongress keeldus Ameerika sõjaväge rahastamast. Võidukad kommunistlikud väed viisid Kambodžas võimule kommunistliku diktatuuri, kes umbes kolm miljonit eraisikut mõrvas.

Kui president Reagan nimetas Nõukogude Liitu Kurjuse impeeriumiks, siis demokraatliku maailma vasakpoolne ajakirjandus, mis teenib enamikku lugejaskonda, nimetas teda sõja õhutajaks ja tema poolt loodud raketikaitsesüsteemi, mis Nõukogude Liidu raketid kahjutuks tegi, ironiseerivalt “Tähtede sõjaks”.

Ei ole teada, kui palju Läänemaailma ajakirjanikke on külastanud Gulagi orjalaagreid Siberis, kus miljonid süütud inimesed end ebainimlikes tingimustes surnuks töötasid. Ilmselt on neid väga vähe, sest vaba maailma ajakirjanduses seda peaaegu üldse ei kajastu. Kui ilmus “Kommunismi must raamat”, kus on ära toodud kommunistlike diktaatorite inimsusevastased kuriteod, siis leidis see teos vaba maailma ajakirjanduses väga lühiajalist ja pinnapealset vastukaja.

Turumajandus ehk kapitalism, mis annab võimaluse igale kodanikule alustada mingisugust äri või ettevõtet, mis toob talle kasumit ja samaaegselt loob teistele kodanikele uusi töökohti, arendab sellega majandust. See süsteem on loonud demokraatlikes maades enneolematu majandusliku heaolu, mis mitte ainult ei ole kasuks ettevõtjale, vaid ka kogu ühiskonnale, sest uue ettevõtte kaudu on tekkinud uus tulumaksuallikas, mille kaudu ühiskonna riskigruppe saab toetada. Sellele vaatamata on enamik vaba maailma meediast negatiivselt häälestatud turumajanduse vastu, nagu kommunistlik doktriin seda nõuab. Kõige mõjuvam moodus tegelikkuse moonutamiseks on selektiivne uudiste vahendamine. Need uudised, mis ei sobi ajalehe maailmavaatega, ei leia trükkimist ja vastupidi. Vasakpoolne ajakirjandus mitte ainult ei vaiki kommunistlikest kuritegudest, vaid ta vaikib ka sellest, et suured riigivõlad, mida vasakpoolsed poliitikud on järgnevate generatsioonide kaela veeretanud ja mida need tulevikus peavad kinni maksma, ei ole uudiste väärilised.

Tarvo Toomes

Read more