Subscribe Menu

Kirikus kodumaale mõeldes ja lauldes

Septembri viimased päevad on paljudele meie kogukonnas ajaks mõtelda sellele, kuidas tuli põgeneda kommunismi, Punase Armee eest vabadusse, teadmata, mis ees ootab, mures, mis on armastatud sünni-, kodumaa saatuseks.
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas Agricola kirikus.
Juba 71 aastat on möödunud neist päevadest – 22.-l langes Tallinn, kuu viimasel päeval jõudsid punaüksused Muhu saarele. ENSVs märgiti aastakümneid 23. septembrit kui vabastamisepüha, isegi kui võitlused veel kestsid ja põgenemine toimus, ka pärast kuu lõppu. Võõrsil on olnud pea sama kaua pühamutes kogudustel olnud kombeks märkida kodumaalt lahkumise mälestuspüha, hellitades lootust, et saab jälle näha päeva, kui Eesti on taas vaba. Nii ta on, aga kogunetakse ikka, läinud pühapäeval Agricola kirikus tähistas Vana-Andrese kogudus mälestuste valda astumist nii laulus kui sõnas. Koguduse ühislaulud olid väga sobivalt valitud, esimese laulu sõnad - „oh, kui mu tee mind kodunt viib, kodumaagi maha jääb, siis on mul üks varjupaik, kelle juures julge kõik" – kinnitasid eriti neid tundeid, mida keerulistel, tormistel viimastel mihklikuu, esimestel viinakuu päevadel pagulased pidid üle elama. Õpetaja Kalle Kadakas viis luterikiriku teenistuse liturgilise osa sümpaatselt ja soojalt läbi. Piiblisalmid olid sobivalt valitud: esimene, Nutulaulud 3.22-26 algab „see on Issanda suur heldus,...

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more