Subscribe Menu

Sõnajala õis

Sel aastal oli kevad nii visa tulema, et kõik õitsemine jäi iljaks. Aga nüid oleme siiski sealmaal, kus üks imeline õis lahti puhkeb, alati õigel ajal. Sõnajalg ei õitse ilma perra, tema õitsemine käib täpselt kalendri järgi. Ja see on kah ainukene taim meie ea Looja looduses, mis ei õitse mitte päevavalges, vaid ööpimeduses. Sõnajala õis ilmutab ennast ainult jaaniööl ja mitte igaühele. Selle leidmiseks on vaja noort ja selgitatud silma, õigemini kahte silmapaari, sest ühel inimesel pole selle õiega midagi peale akata.

Allikas: www.wikipedia.org

Te ehk imestate, et ma sel aastal Võidupühast ei kõnelegi, ise vana sõjamees ja Võnnu lahingu veterani poeg. Eks ma ole sellest kõneld küll ja mõtlen sellele tänavu sama tiidsaste kui iga aasta, aga just selle Võidupüha tõttu olen varemalt jaanipäeva koos oma põliste võludega kõrvale jätt. Tuli tahtmine seda seekord meelde tuletada ja aukohale upitada, sest võit on meil ju ammust ilma käes ja seda ei saa meilt keski ära võtta. Komud proovisid küll ja jõutsid teda pool sajandit varjusurmas oida, aga siis olid neil endil sussid püsti, vajusid kokku ilma suurema tapeluseta.

Aga eks seda sõnajala õit otsitud kah siis, kui uhke võidutuli oli suurema leegitsemise lõpetand ning ainult söed ja tukid veel õõgusid. Jaaniöö tuli enne päeva. Seda õie otsimist kirjeldab vanarahva suu mitut moodi. Õige vanal ajal oli komme nisuke, et pidid minema otsima üksipäini. Kui leitsid ülesse, said oobilt rikkaks ja mitu salakeelt selgeks. Tervelt ühessa õit pidid kokku otsima, kimpu siduma ja ööseks padja alla peitma, siis nägid unes kallimat.

Kui mina otsimise eas olin, siis olid inimesed juba targemaks saand. Mis õnne sa üksipäini ikke leiad? Ja mida sa sest kallimast unes piilud, ilmsi on asjal ikke oopis teine mekk. Meie Kataga läksime küll kahekeste. Nojah, tule juurest iilisime üksaaval minema, seda salakeelt me juba mõistsime, aga nigu teiste silmist kadund olime, nii me puhmaste vahel käest ja kaelast kinni akkasime. Niisama lihtsalt oli esimene sõnajala õis leitud ja kui üks juba käes, oli ülejäänd kahessa leidmine käkitegu. Kohe oli rikkus kah majas, aga seda ei mõõdetud kroonides ega rublades, tollari nime pold me siis veel kuuldki.

Meie kahekeste saime küll sellel öösel rikkaks ja oleme rikkaks jäändki. Seda varandust pole ükski võõras valitsus meilt konhviskeerida osand, seda pole mõjutand inhvlatsijoonid ega majanduse surutis, seda ei tevalveerita ega tehta temaga muid vigurisi.

Teatsa, noor inime, kui sa seda tänast juttu lugema juhtud, siis kuula minu õpetuse sõnu: mine sina kah sel öösel sõnajala õit otsima. Aga kui ülesse leiad, siis õpi teda oidma. See on veel tähtsam kui leidmine.

 

Kargu Karla

Read more