Siis aga sugereerib seesama kiri kirjaniku ees laual järelejätmatult: „Kirjuta nendest. Nad ei tohi kaduda haudadesse, mille pole risti ega nime.” Ja käsi kirjutab. Kirjutab visalt ja järelejätmatult reetmise, tapmise, piinamise, küütiajamise, vangistamise lugu. Ent samas on see ka truuduse, võitluse ja vabaduse lugu.
Ja see käsi kirjutab nii, et lõpuks meid kuuldaksegi.
Praeguseks on „Ristideta hauad” tõlgitud üheksasse keelde, viimane, venekeelne tõlge kunagi üheks nõukogudevaenulikumaks peetud romaanist ilmus 2005. aastal. Sellel seigal on oluline tähendus. Kes Viirlaiu loomingut põhjalikumalt loeb, sellele ei saa jääda tähele panemata, et ta ei ole kitsarinnaline natsionalist ega marurahvuslane, vaid kirjanik, kes oma isamaale ja rahvusele tehtud ülekohtu vastu sõnaga sõdides võitleb ühtlasi demokraatia ja vabaduse ideaalide eest kõige avaramas mõttes. Lahingustseene ja vägivalda võib nüüd ajaliselt distantsilt lugeda üha enam kui metafoori ja kujundkõnet, millega kirjanik teeb mõjuvaks oma loomingu sügavama sõnumi. Viirlaiu loomingu tegelaskond on ju tegelikult paljurahvuseline, isegi Eesti metsavendade hulgas leidub puhastverd venelasi, rääkimata sellest, et poliitvangide seas kohtab „suure kodumaa” ja muugi maailma keeli kõnelevaid inimesi. Režiimi all kannatavad võrdselt kõik rahvad ning mitte asjata ei vilksata kuskil Viirlaiu romaanis eeskujuandvana ka Aleksander Solženitsõni nimi.
Olenevalt kirjanikutüübist lähtub looja vähem või rohkem oma elukogemusest. Viirlaiul on see rikkalik: allumatus nõukogude mobilisatsioonile, võitlus major Hirvelaane pataljonis, metsavendlus, sõdimine Soomes ja Eestis Punaarmee vastu, põgenemine Rootsi, luurekool Inglismaal, mitmed hilisemad ametid. Lisaks materjal, mis tõsielust ja Eerik Heinest inspireerituna vormus viieköiteliseks Eerik Hormi saagaks. Ent oleksime lugejatena liigagi ühekülgsed, kui näeksime Viirlaiu loomingus üksnes dokumentaalset tunnistust lakkamatust võitlusest. Või asub võitlusleer loomingu edenedes üha enam sisemaailmas, inimhinges, lõhestades ja kratsides mineviku vermeid? Alates romaanist „Seitse kohtupäeva” (1957) sugenevad Viirlaiu loomingusse üha enam arutlused ja arveteklaarimised minevikuga või siis pöördub kirjanik otse palgega lugeja poole, rekonstrueerides oma kangelase teekonda ja võimalikke valikuid, nagu näiteks Hormi-sarja mitmel ajaplaanil mängivates teostes. Näib kuidagi sündsusetu kasutada Viirlaiu loomingu traagilist paatost silmas pidades naudingu mõistet, kuigi see kiusatus on. Öelgem siis pigem, et tegemist on kirjandusliku küpsuse äratundmisega. Looming tugineb nüüd mitte enam üksnes läbielatule, vaid ka kirjanduslikule traditsioonile. Olgu selle tõestuseks esitatud küsimus, mis siinkohal jääb küll vastuseta: kas romaani „Seitse kohtupäeva” oleks olnud võimalik kirjutada, kui sellest mõni aasta varem poleks ilmunud Karl Ristikivi „Hingede öö” (1953)?
Viirlaiu viimastes seni ilmunud teostes on taas tajutav selge muutus, sedapuhku memuaarse koega dokumentaalproosa suunas. Tegelased, kes on reaalsed isikud, esinevad üha enam oma pärisnimede all ning miljöökirjeldused olmelis-argisel tasandil on vägagi detailsed. „Põhjatähe pojad”, mida võib nimetada dokumentaalromaaniks humanismi ristirüütlitest, sisaldab hulga paralleele Heino Susi romaanide ja Ilmar Talve autobiograafia vastavate episoodidega, mis kõnelevad aastaist 1943–1945. Dokumentaalne materjal paistab silma, mäluvärskenduseks on kasutatud ka „Soomepoiste lühielulugusid” ja Rein Moora-Evald Uustalu raamatut „Soomepoisid”. See on monument mitte üksnes nendele lähimatele relvavendadele, kellest raamatus rohkem juttu, vaid tervele generatsioonile. Nagu on oma põlvkonnale, relvavendadele ning vabadusaatele truu ja pühendunud kogu Viirlaiu looming.
Sattusin Arved Viirlaiu loominguga samaaegselt lugema üle ka mõnda eesti sõjakirjanduse alast käsitlust, teiste hulgas Jaan Unduski esseed „Ideetud eestlased. Eesti sõjakirjandust lugedes” („Vikerkaar” 2000, nr 8/9). Selle üheks põhiteesiks on, et eestlased pole kunagi läinud sõtta idee eest, välja arvatud ehk paaril korral relvavendluses soomlastega. Nagu iga intellektuaalne provokatsioon, ärgitab ka see lugupeetud akadeemikule ja heale sõbrale vastu vaidlema, ja peamiselt just Viirlaiu loomingule tuginedes. Õigupoolest on kogu Viirlaiu looming selle esteetiliselt elavaks vastuväiteks. Kui vabadus, humanism ja demokraatia ei ole ideed, mille nimel on sõditud nii omas kui võõras mundris, metsas, merel või põranda all, siis millised üldse on need ideed, mille eest võidelda ja vajadusel end ohverdada? Taavi Raudoja, Eerik Horm ja paljud teised Viirlaiu tegelased järgivad kahtlemata neid ideid. Ja kui kodumaa metsad enam ei varja, tuleb minna vaba maailma varjusurmast üles peksma, nagu tõotab Eerik Horm romaanis „Sadu jõkke” (1965). Idee nimel tegutseb ka kirjanik, relvadeks sõna ja sulg. Sest kiri laual nõuab jätkuvalt: Kirjuta!
Napp leheruum ja keskendatus ühele teemale ei luba siin puudutada kaugeltki kõiki Arved Viirlaiu loomingu väärtusi, näiteks tema lüürilist talenti, mis avaldub mitte üksnes luules, vaid ka proosasse pikitud looduskirjeldustes. Olgu midagi varuks ka edaspidiseks. Neid paratamatult jäävaid lünki asendagu siinkohal aga päevakohased soovid ja käepigistus.