Me lähme rukist lõikama – Sirbiga

• 

Lisainfo

Reede, 13 Juuli 2012 00:30

Eerik Purje - Eesti Elu Nr. 28 2012

Kaarel Tarand. Foto: Eerik PurjeSee omaaegse ringmängu laulu tekst hakkas meeltes kumisema, kui Torontosse saabus haruldane külaline – Kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand. Otsustasime teda küsitleda.

Räägiksite ehk alustuseks natuke Sirbi ajaloost, algusest tänaseni.

Ajaleht hakkas ilmuma septembris või oktoobris 1940 nime all Sirp ja Vasar. Nõukogude võim oli värskelt Eesti okupeerinud ja sellest sai nende kultuuri-nädalaleht. Saksa okupatsiooni ajal ta muidugi kadus ja ka seal nn Nõukogude tagalas ei õnnestunud teda välja anda. 1944. aasta lõpul, pärast uut võimuvahetust, pandi ta uuesti käima. Leht oli õhuke, alguses vaid kaheksa lehekülge. Suur osa sellest kulus partei materjalide trükkimisele ja ega sealt tänapäeva pilguga vaadates suurt midagi lugeda ei olnud. Mahult on ta aeg-ajalt kasvanud ja praegu taasiseseisvunud Eestis Sirbi nime all teeme juba 32 lehekülge.

1970.-80. aastatel omandas leht sellise tähenduse, et seal sai kavalamalt ja ridade vahelt öelda rohkem kui kuskil mujal, et meie kannatada saanud identiteeti vähe turgutada. Taasvabanemise eel muutus asi lausa pööraseks, ühel aastal oli lehe trükiarv 85 000, mis on midagi ennekuulmatut. Praegu teeme 5 000. Aga siis oli rahva infonälg suur. Ühes lehes ilmus artikkel, kus avaldati mõtet, et peame iseseisvaks hakkama. See number osteti viimaseni ära. See oli kõrgseis, kus rahvas käis koos laulmas ja korraldas meeleavaldusi.

Üht tahaksin veel rõhutada: selliseid kultuurile spetsialiseerunud ajalehti oli Nõukogude Liidus ka teistel rahvastel, venelastel endil koguni mitu, aga muutuste ajal need reeglina ei pidanud vastu, erinevalt meist, kes me oleme suutnud seda pigem suurendada ja kasvatada iseseisvuse ajal. Leht on reklaamivaba, kasumit mittetaotlev, töötab riigi toetusel. Igati elujõuline, kuigi ikka kuuldub hääli, et oleks rohkem raha, siis teeksime veel paremini. Vahepeal oli kartus, et ehk läheb erakätesse. Kui meie kapitalism oli alles noor, siis leidus arvajaid, et andke meie majandada, teeme paremini. Lõpuks selgus ikkagi, et ega tast kasumit taotlevana midagi välja ei tuleks.

Kuidas näeb välja peatoimetaja töönädal?

Nädalalehe tootmistsükkel on selline, et trükikoda ütleb sulle lõppaja ja sealt siis arvestad ettepoole, mis ajaks miski asi peab valmis olema. Eestis on perioodilised kultuuriväljaanded kõik organiseeritud ühte süsteemi, kokku 12 väljaannet ühise majandamisega. Selles mõttes on peatoimetaja elu hea, majandusküsimused lahendatakse tsentraalselt, tuleb lihtsalt oma eelarve ära kulutada ja vaadata, mida kõige paremat selle eest saab. Mul on kaheksa toimetajat, kes igaüks on oma alal kahtlemata peatoimetajast targem. Lühidalt öeldes tuleb hoolitseda, et toimetajatel oleks hea tuju, et nad himuga oma tööd teeksid, et nad saaksid käia kontsertidel ja muil üritustel, lugeda vajalikke raamatuid. Õnneks on Eestis praegu selline olukord, et võib selle töö peale saada üsna tagasihoidliku tasu eest päris häid inimesi. Olen õnnelikus seisus, et ei pea kedagi kamandama ega sundima, kõik teevad ise rõõmuga.

Millisel määral tuleb võistelda teiste kultuuriväljaannetega nagu Looming, Vikerkaar jne?

Otsest majanduslikku konkurentsi väljaannete vahel ei ole, püüame pigem üksteist täiendada, kuigi oleme iseseisvad ja üksteise plaanidest ei tea. Muidugi, mõned teemad kattuvad, aga et mõni autor avaldaks sama teksti kahes väljandes, seda me ei luba.

On teie autorid peamiselt vabakutselised või palgalised?

Eks toimetajad ise muidugi kirjutavad ka, kuid põhiliselt on meil ikka akadeemilised autorid, ülikoolide juurest või siis kirjanikud ise. Muidugi, kui tahad head professionaalset teksti, siis Eestis nende autorite ring ei saa olla kuigi suur. Sirbis kirjutab aasta jooksul kokku ehk 500 autorit, mõned neist korduvalt. Kui meil on näiteks kümme teatrit, siis ega palju üle kümne kriitiku ka olla ei saa, neile ei jätku tööd.

Kuidas on lugu uue numbri kokkupanekuga? Kui palju saate materjali ette varuda ja millisel määral peate silmas pidama päevakohasust?

Me ei tarvitse olla liialt päevakohased, selleks on televisoon ja ajalehed. Kultuuriuudised ei sünni üleöö. Uue näidendi lavale toomine on ammu ette teada. Kõige populaarsemad, kõige tähelepandavamad sündmused ei ole Sirbi seisukohast tähtsad, päevalehtedega me ei konkureeri. Kui vaadata valdkonniti, siis tänavu on Eesti filmi 100 aasta juubeli tähistamine. Film on seega väga esil, kuid kuna neid toodetakse nii vähe, siis saab iga film ka küllaltki suure tähelepanu ajakirjanduses. Kirjanduses pole asi kaugeltki nii. Eestis ilmub kõigi aegade rekordina erakordselt palju ilukirjandust, kuni 1000 teost aastas. Loomulikult käib üle ühe toimetaja jõu, et saada selgust, kes on kes. Nii jäävad paljud raamatud arvustamata. Ka kujutavas kunstis ei jõua kõike käsitleda. Kui tahta, siis võib ka seda Sirbi lehte kõvasti paksemaks ajada, ilma et kvaliteet kannataks. Teiselt poolt on aga lugeja vastuvõtuvõime, selles mõttes oleme teravas konkurentsis inimeste aja pärast. Kui oleme lugejailt saanud tunni nädalas kätte, on minu meelest väga hästi. Kogu meie lehenumbrit ikka tunniga läbi ei loe. Ja selleks, et meie lehte lugeda, peavad inimesed olema meie vaimueluga mingil määral kursis, peavad olema lugenud neid raamatuid, käinud kontserdil või näitusel. Tagasisidet vajavad aga kõige rohkem loojad ise. Kõik tahavad, et teda oleks tähele pandud, et kuskil oleks öeldud, kas ta tegi midagi hästi või halvasti.

Mida peate ajakirjaniku kõige olulisemaks omaduseks?

Küllap ikka uudishimu. Selleta ei saa tänapäeval kuidagi läbi. Uudishimu peab ajama kõigepealt asju endale selgeks tegema, küsima, miks nii ja mitte teisiti. Ei tohi minna kergema vastupanu teed, et oh, ma helistan talle, küll ta mulle need asjad ära räägib. Jah, ta räägib, kuid elus pole nii, et ainult poliitik valetab, seda võib teha ka muu eluala inimene, olgu siis arst või õpetlane, kui tal pole parajasti huvi ega tuju. Eesti oludes ei saa alati omaks võtta suurte ühiskondade mustreid, et me võitleme, valvame, paljastame. Väikeses ühiskonnas ei ole omavahelised suhted kunagi nii anonüümsed. Inimestega, kellega oleme võidelnud ja kelle oleme paljastanud, peame samas väikeses linnas edasi elama. On teatud piirid, millest tuleb endal väga teadlik olla. Eesti ajakirjanikul peaks olema rohkem aega kaaluda oma tegude mõju ja võimalikke tagajärgi. Minu meelest on nõrk külg eesti ajakirjanduses praegusel ajal põhilises ajakirjaniku hariduses. Neid õpetatakse ekstra välja ajakirjanikeks, mis tähendab seda, et nad võivad perfektselt vallata mingit spetsiifilist kirjutamistehnikat, aga nad ei tea ühestki erialast väga palju, mis teeb teemakäsitluse sageli pealiskaudseks. Mulle meeldiks hoopis rohkem, kui nad õpiksid bakalaureuse tasemel näiteks bioloogiat või juurat ning edaspidi saaksid ajakirjaniku täiskoolituse. Umbes nagu kooliõpetajakski õpid, et pead ikka oma ainet ka tundma, mitte ainult pedagoogikat.

Astugem nüüd korraks teie igapäevasest töörutiinist eemale ja rääkigem eestluse probleemidest üldse. Kas teile ei tundu, et tänapäeva Eestis ei panda küllalt rõhku rahvuslikule kasvatusele?

Mina arvan, et Eestis ei ole rahvusliku kasvatusega tegelikult midagi viga, see on lihtsalt teistsugune. Kõik käib hoopis teistel platvormidel kui enne sõda või isegi uue vabadusaja alguses, kus me paljuski kopeerisime tänapäevas minevikku. Rahvusliku kasvatuse mõte on, et meie lapsed ja lapselapsed oleksid samamoodi eestlased kui meie ja tahaksid oma kodumaal oma kultuurielu elada. Eesti riik teeb väga suuri pingutusi selleks, et eesti keel oleks moodsa aja tehnoloogilistele muutustele vastupidav. Eesti keel on selle arengu osas umbes esimese 25 keele piirimail, seega edetabelis oma väiksuse kohta väga kõrgel kohal. Keel on ikkagi meie identiteedi esimene baas. Kui me sellel ei lase manduda vaid köögikeeleks, siis minu arvates ongi see rahvusliku kasvatuse põhisisu. On paradoks, et kui me ei tahaks tihedamalt liituda Euroopa ühistegevusega, integreeruda, oleksime rohkem kaotanud. Võib ju öelda ja öeldaksegi, et väiksena lahustume ära ja prantslased-inglased kehtestavad meile oma reeglid, aga on kummaline, et just nimelt Euroopa Liit ju vägisi ja poolenisti jõuga sunnib väiksemaid rahvaid ja kultuure säilitama oma nägu ning oma keelt. Ka president Ilves on sageli rõhutanud, et eesti keel ei ole kunagi olnud maailmas sellise staatusega, kus ta on ühe terve kontinendi ühine ametlik keel. Nii on 27 riiki kokku leppinud.

Kas teile Eesti poolt vaadatuna tundub, et tugev väliseestlus on ikka veel vajalik?

Kahtlemata. Hääbuvaid rahvakillukesi kusagil Siberis või Kaukaasias on ju palju, aga see on hoopis teine seltskond kui tugevad haritud pagulasrühmad, mis tekkisid vabas Läänes, Kanadas, Ühendriikides, Rootsis jne. Ühed on lihtsalt abivajajad, teised pakuvad abi. Oleks rumal jätta selliseid võimalusi kasutamata. Kuigi Eesti riik oma taasiseseisvumisega on võtnud pagulastelt selle koorma, et esindada üht olematut riiki ja selle järjepidevust, ei saa sellele tööle tunnustust keelata. Eesti on vaba riik ja eestluse keskpunkt. Inimesed on välismaale sattunud erinevatel põhjustel ning on seotud eestluse ja eesti kultuuriga väga erineval tasemel. Mõni on igapäevaselt kõige Eestist tulevaga seotud, teine käib korra aastas üritusel ja kogu lugu, oma lastega elab juba uues kultuuris. Uuema aja väljarändajad ei ole poliitilised pagulased, vaid majanduspõgenikud, kellest mõned ei tunnegi vajadust, et oma identiteedi säilitamiseks eraldi pingutada.

Ajakirjandusliku tegevuse juurde tagasi tulles peab nentima, et ega meie näiteks Sirbi toimetuses ka ei jaksa iga päev selle peale mõelda, et me saame aru küll, mis sünnib Tallinnas või Tartus, aga kuidas on Helsingi või Torontoga? Helsingi on selles mõttes halb näide, et seal on palju neid, kes saavad aru. Need pole Soome tööle läinud eestlased, vaid kultuurihuvilised soomlased. Eks minagi aeg-ajalt vaatan, mida kirjutab ajaleht Eesti Elu, aga ma ei saa öelda, et ma igat numbrit ootaksin ja vaataksin, see jääb peavaateväljast ikka kõrvale. Riiklikul tasandil ei saa siin midagi ära teha, aga kui inimestel on omavahel head suhted, siis pole suurt riiklikku poliitikat sinna peale vajagi. Tähtis on, et iga inimene saaks tunda, et teeb midagi, millel on mõte sees.

Küsis Eerik Purje

• < Eelmine
• Järgmine >