*
Setomaa on kultuuriliselt üks omapärasemaid paiku Eestis. Kõik me teame seto naiste unikaalseid rahvariideid ja pilkupüüdvaid ehteid. Setode laulutüüp „regilaul” on meie kultuuris vanim rahvalaulutüüp. Imetlustvääriv, et tänapäeva globaliseeruvas maailmas on see traditsioon siiani elus. Ka kirjanik Ilmar Vananurm on ehe rahvakunstnik – raamatuesitlusel laulis ta rahvalaule, samas end väikesel akordionil saates. Minu jaoks oli põnevaim hetk, kui kirjanik oma setokeelseid luuletusi ette kandis. Selleks et tallinlased luuletuste sisust paremini aru saaksid, luges Vananurm needsamad luuletused ette ka tõlgituna eesti kirjakeelde.
Ilmselt kõige kuulsam seto laulik on Hilana Taarka, kellest on tehtud täispikk mängufilm, kus peaosa mängis-laulis Siiri Sisask. Sisask on viisistanud ka Ilmar Vananurme luuletuse „Vii üle vii” ja selle ka plaadistanud. Ilmar Vananurm on tänaseks üllitanud paarkümmend raamatut, mille seas leedu kirjandusklassika tõlked. Kirjanikku on ka kõrgelt pärjatud – talle on omistatud Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia, Seto lauliku Anne Vabarna nim kultuuripreemia ja luuletaja Bernhard Kangro nim kirjanduspreemia.
Pääsküla raamatukogus esitles Ilmar Vananurm värskeltilmunud novellikogu „Ostseewellen. Ausammas lehmale”. Looduslüürika kõrval on siin ka kultuurilooliselt põnevaid lugusid. Eriti just „Ostseewellen: Idamere-Läänemere lained”. Selles jutustatakse
värvikalt, kuidas Vananurm sai üpris juhuslikult teada ülipopulaarse laulu „Seal kus Läänemere lained…” sünniloo. Tuleb välja, et rahvalaulustaatusesse jõudnud populaarse laulu autor on Martha Müller Grählert, kes kirjutas selle luuletuse 30-aastaselt. Martha
töötas Berliini ajalehe „Deutsche Familienblatt” toimetuses ja avaldas 1907. a luulekogu „Schelmenstücke – Plattdeutsche Gedichte”, kus oli ka luuletus „Wo de Ostseewellen trecken an den Strand”. Luuletusele kirjutas viisi Šveitsi dirigent Simon Kranning ja nii oli sündinud laul, mida lauldakse mõnuga kogu Läänemere ümbruses – Saksamaal, Madalmaades, Rootsis, Baltimaades… Ja kõikjal tõlgituna, oma emakeeles.
Seda Vananurme vestet lugedes mõistsin, et kõikidel meie rahvalauludel on aegade hämaruses olnud üks konkreetne autor. Parimad lood jäid rahva sekka elama, teised unustati. Eks aegade
jooksul panid teisedki leelotajad lauludele mõned oma viisikäigud juurde, kuid suures plaanis jäi lugu ikka samaks, mille sajanditetagune laulik oli loonud. Vägagi erutav on mõelda, kuidas üks esiema paar tuhat aastat tagasi vägeva laulu lõi ja see põlvkondade kaudu tänapäeva edasi kanti. Armastus- ja loodusluule kõrval lauldi ju ka kosmilistel ja elufilosoofilistel teemadel. Setomaal olid kõige vägevamad laulikud just naised. Aga kui mõelda meie suurimate poeetide peale, siis kas pole nendegi seas üllatavalt palju naisi – Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Under, Betti Alver, Leelo Tungal, Kauksi Ülle, Merca, Doris Kareva, Kristiina Ehin…. Seda rida võiks pea lõputult pikendada, sest noori andekaid poetesse (ja muidugi ka mehelikke poeete), tuleb kogu aeg juurde. Eesti heliloojad ei pea mujalt oma laulutekste otsima, sest meil endil on niivõrd heal tasemel luule omast käest võtta. Eesti
heliloomingu ja luule kõrgtaseme üle on teiste kultuuride esindajad ikka imestanud. Teid on ju nii vähe, kuidas see võimalik on?!
Tore oli tutvuda Ilmar Vananurme poeetilise siseilmaga ja osa saada tema mõtterännakutest kultuurimaastikul. Tuli kange tahtmine suvel Setomaale sõita, mille looduse ilust ja kummalisusest on Ilmar Vananurm nii meelierutavalt leelotanud.
Sirje Vihma-Normet
