Enn Vetemaa mälestusteraamat portreteerib nõukogudeaegseid koloriitseid ja vastuolulisi tegelasi

• 

Lisainfo

Neljapäev, 05 Juuli 2012 22:51

Sirje Vihma-Normet - Eesti Elu Nr. 27 2012

Enn Vetemaa "Mees nagu saksofon" raamatu esikaas.Enn Vetemaa mälestusteraamat „Mees nagu saksofon" peegeldab suurepäraselt nõukogudeaegset absurdi. Tänu sellele, et ta oli Kirjanike Liidu juhatuse liige ja partorg, oli tal võimalus loomeinimeste kõrval suhelda ka tollaste tähtsate poliitikategelastega ja nendest endale isiklik arvamus kujundada. Loomupärase huumorimeelega Vetemaa ei vaatle seda aega nii kurja pilguga, kui meil tavaliselt kombeks on. Ta kujutab tollaseid tegelasi suuresti ajastu ohvritena, kes püüdsid selles kuratlikus masinavärgis ellu jääda ja teha kõik selleks, et eesti keel ja kultuur säiliksid. Selle nimel tegutsesid kõik, ka hästi punased tegelased, nagu Eduard Päll seda oli. Kui Eestisse jõudis Moskva käsk, et siingi tuleb Moldaavia eeskujul kirillitsa peale üle minna, siis oli „punavanake" Päll sellele kindlalt vastu.

*

Raamatu läbi lugenud, mõtlesin, et Enn Vetemaa on õnnetähe all sündinud. Seegi on juba saavutus, et ta on nii kõrgesse ikka jõudnud ja on igati töövõimeline. Heliloojaharidusega kirjanik Vetemaa tähistas oma 75. juubelit kõigile üllatuseks kammerkontserdiga, kus mitmed teosed kõlasid esiettekandes. Ka oma sõbra Andres Ehini mälestuseks ei kirjutanud ta mitte luuletust või novelli, vaid komponeeris hoopis oreliteose. Niisugune kooslus, kus üks inimene on nii kirjanik kui ka helilooja, on ilmselt kogu maailma kultuuris erakordne.

Raamatus käib ühe liinina läbi joomise teema. Nõukogude ajal joodi tõesti metsikult. Paljud Enn Vetemaa sõbrad, kellest raamatus juttu, on end surnuks joonud. Vetemaa
kirjutab: „Valdo Pant oli mees, kes jõi ennast härrasmehelikult surnuks. Aga Juhan Smuul hakkas kuidagi lagunema. Ega ta väliselt mingiks asotsiaaliks ei muutunud, aga värises ja lõdises. Pandis oli mingit rüütellikkust, Smuul oli habras ja õrn natuur." Edasi räägib ta legendaarsest mälumängurist Hardi Tiidusest: "Ta ei olnud mingi padujoodik, talle meeldis istuda, konjakipits ees. Kui selleks vanaduspõlves enam üldse raha ei jää, siis on kurb lugu./.../ Lõpuks olid tal saapad ära tallatud ja ta pidi väga halbu jooke jooma.....Elu lõpp tal suurem asi ei olnud."
Kuna Vetemaa armastab ise ka napsitada, siis oskab ta tõesti meisterlikult kirjeldada napsisõbra karakterit. Ta vaatleb elu kui näitekirjanik, oskab näha detaile ja siis neid oma mätta otsast vaimukalt kommenteerida. Ühel korral paneb ta aga täiesti mööda –
see juhtub siis, kui ta kirjeldab filmi „Mehed ei nuta" tegemist Muhu saarel. Nõmmiku legendaarset filmigi meenutab ta näitekirjaniku ehk stsenaristi mätta otsast. Vetemaa meenutab: "Nõmmiku teksti on käsikirjas umbes 15 protsenti. Kuid näiteks „Andestust, aga lammas konsumeeris meie apellatsiooni" on Leo Normeti spontaanne lause. /.../Ants Lauterilt pärineb lause:"No hea küll, ma lähen siis botaniseerima"./.../. Natukese aja pärast kirjeldab Vetemaa ühte mälupilti sama filmi tegemiselt. Tähelepanelik Vetemaa imestab, et helilooja Leo Normet hakkas lausa nutma, kui ta jäi kord ühislõunale hilinedes magustoidust ilma. Siin pole Vetemaa tõelist põhjust ära tabanud. Nimelt oli Leol kõrghappesus, mis oli ka põhjuseks, miks ta oli üks väheseid nõukogudeaegseid tegelasi, kes alkoholi ei kuritarvitanud. Oma kõrghappesust reguleeris ta magusa söömisega ¬– siit ka need pisarad magustoidust ilmajäämisel.

Muusikutest rääkides tundub ka ebausutavana, et pianist Artur Lemba Ülo Vinterit ära ei tundnud. Ma kujutan ette, kui igav oli Peterburi konservatooriumi cum laude lõpetanud pianistil anda üldklaveri tunde. See oleks ju sama, kui tippkirjanik Vetemaa peaks leivaraha teenimise nimel lastele tähti ja lugemist õpetama. Lemba ilmselt lausa rõõmustas selle üle, et tudengid tunnis ei käinud. Aga enne eksamit tuli neile vähemalt meenutada, et eksam tuleb siiski ära teha.

Heliloojatest on raamatus üpris palju juttu, sest Vetemaa õppis konservatooriumis samal ajal kui Jaan Rääts ja Arvo Pärt. Neile kirjutas ta suurvormide jaoks tekste. Hiljem on Vetemaa filmistsenaariumide kõrval kirjutanud ka libretosid operettidele ja muusikalidele. Vetemaa libretole kirjutatud muusikal „Pipi Pikksukk" on teinud ühe omalaadse rekordigi. Nimelt mängiti seda 25 aastat järjest (sic!), kokku 402 korda. See ületab isegi kunagise menu-opereti „Rummu Jüri" näitajad. Samuti on Vetemaa kirjutanud laulutekste ja tõlkinud ingliskeelsete muusikalide laulutekste, mis on üpriski keeruline ettevõtmine, sest nõuab nii keeletundlikkust kui ka head rütmitaju.

Suuremale avalikkusele on ilmselt eriti põnevad lood „Käbini kirjandusteooria", „Kaks Käbinit" ja „Käbini võimu lõpp". Kindlasti ka „Vaino Väljase kaks lubadust", kust saame teada, et memuaaride kirjutamise asemel eelistab Väljas hoopis lõhet püüda.

Tore on seegi, et Vetemaa räägib ka nendest omaaegsetest olulistest tegelastest, kes nüüdseks on unustusse vajunud. Näiteks Leopold Piibust, kes oli Eesti Televisiooni looja ja aastatel 1955-1971 ka selle asutuse direktor. Ning legendaarsest heliloojast ja muusikaajaloo õppejõust Heimar Ilvesest, kes sügaval stagnaajal pärast vallandamist oma kodus muusikasalongi pidas.

Vetemaa räägib oma mälestusteraamatus endast suhteliselt vähe. Pikk loomingunimekiri raamatu lõpus räägib ju iseenda eest niigi. Kogenud kirjanikuna teab ta, et tavaliselt hakatakse memuaare lugema sealt, kus lapsepõlveheietused lõpevad. Kirjeldatavat ajastut suurepäraselt tundev Vetemaa haarab kohe härjal sarvist ja maalib meie silmade ette selle vastuolulise aja koos oma koloriitsete tegelastega. Kesksel kohal on inimene, kes oma eluvõitluses mõjub tihti kurb-koomilisena. Selles mõttes on Vetemaas midagi dantelikku, sest temagi jaoks on elu pigem jumalik komöödia kui tragöödia.

Sirje Vihma-Normet

• < Eelmine
• Järgmine >