Leo Normeti Sibeliuse-raamatut esitleti Peterburi konservatooriumis

• 

Lisainfo

Pühapäev, 03 Juuni 2012 15:45

Sirje Vihma-Normet - Eesti Elu Nr. 22 2012

Peterburi konservatooriumis esitletud Leo Normeti Sibeliuse-raamat.Juhtub haruharva, et ühe eesti autori muusikateadusliku raamatu ilmumine tekitab rahvusvahelist kõlapinda. Leo Normeti 2-köiteline Sibeliuse sümfooniate uurimus on vene akadeemilistes ringkondades huvi äratanud seetõttu, et raamat on vene keeles ja et see on esimene nii põhjalik Sibeliuse-käsitlus vene raamatuturul üldse.

Peterburi konservatooriumis esitles raamatut kirjastus Alexandra koos Peterburi üliõpilaste teaduslik-loomingulise ühinguga. Sissejuhatava sõnavõtuga esines prof. Mart Humal.

Kontsertosas esitas sopran Jelena Japarova Sibeliuse laule ja Peterburi tudengitest koosnev keelpillikvartett Sibeliuse kvarteti „Voces intimae".

Peterburi konservatoorium on eesti muusikutele olnud oluline nii tsaari-, vabariigi kui N. okupatsiooni ajal. Peaaegu kõik eesti esimesed professionaalsed heliloojad said kõrghariduse Peterburi konservatooriumis, nende seas Heino Eller, kes oli Leo Normeti õpetaja pärast Teist maailmasõda. Elleri heliloominguline koolkond on üks võimsamaid nähtusi eesti kultuuris. Tema käe all said hariduse ligi 60 heliloojat, kellest tuntumaid on Eduard Tubin ja Arvo Pärt.

Peterburi konservatooriumis õpiti ka nõukogude ajal ja veelgi olulisem - seal kaitsesid eesti muusikateadlased väitekirju, mida tollal eesti keeles ja Eestis teha ei saanud.
Näiteks kaitses Virve Lippus seal väitekirja (Ph.D) eesti pianismi ajaloost, Mart Humal H. Elleri loomingust, Jaan Ross muusikapsühholoogia alal jne.

Leo Normet kaitses Sibeliuse-väitekirja küll Moskva konservatooriumis, aga ta oli tuntud Peterburi muusikateaduslikes ringkondades ja teda kutsuti sinna
väitekirju oponeerima (Ingrida Zemzarele, V. Lippusele ja teistele).

N. Liidus oli muusikateaduslik tase väga kõrge. Muusikateadlased olid olulised ühiskonnaliikmed, kelle arvamusega arvestati. Nad kuulusid heliloojatega koos Heliloojate Liitu ja heliloojad pühendasid neile teoseidki (nt Pärt pühendas Ofelia Tuisule teose

„Kui Bach oleks mesilasi pidanud").

Leo Normet oli üks esimesi, kes tutvustas kaasaegset eesti heliloomingut ajakirjas „Sovetskaja Muzõka" (Nõukogude Muusika). Selle mitmemiljonilise (sic!)
tiraažiga ajakirja veergudel tutvustas ta Tormise, Tambergi, Räätsa, Pärdi jt eesti heliloojate loomingut. Normeti kõrval tegid ajakirjale kaastööd teisedki muusikateadlased. Seda ajakirja loeti N. hiigelimpeeriumi kõikides muusikaasutustes. Nii suurest tiraažist ei saa tänapäeva muusikaajakirjad enam unistadagi. Ka Venemaal.

Normeti Sibeliuse-väitekiri pidi raamatuna ilmuma juba 1970. a, aasta pärast töö kaitsmist Moskva konservatooriumis. Raamat jäi ilmumata, sest Leo ei
allunud toimetaja nõudele, et vähemalt raamatu sissejuhatus oleks rüütatud N. propagandast tuntud mõttekäikudesse. Nõuti ka Lenini tsiteerimist. Leo keeldus ja nii oli ta N. ajal ja hiljemgi tõeline uunikum - rahvusvaheliselt tunnustatud Sibeliuse-uurija, kellel ei olnud Sibeliusest kirjutatud raamatut. Miks – seda oli raske selgitada isegi soomlastele.

Nüüd juba postuumselt ilmunud Sibeliuse-raamat teeb au eesti muusikateaduse kõrgele tasemele. Peterburi konservatooriumi kõrval esitletakse Sibeliuse-raamatut sel kevadel ka Soomes ja Lätis.

Sirje Vihma-Normet

• < Eelmine
• Järgmine >