Nõustun Roostega, et Sauteri luulekogust õhkub „mingit ausust ja õiget olemist”. Sauter kirjutab tõesti ehk liigagi ausalt ja see võib luuletusi kuulates ebamugavgi olla. Aga kui loed neid luuletusi vaikselt omaette, siis naudid hoopis seda, kui lihtsate vahenditega ta lugeja silmade ette realistlikke pilte maalib. Just nimelt realistlikke, mitte sürrealistlikke, mida mina oleksin oodanud.
Sauter kirjutab armastusest ja igatsusest. Ka tagasivaatepildikestest õhkub igatsust ja kurbust.
Luulekogu esitlus oli Uue Maailma Seltsimajas, mis oli üks mõnusamaid paiku Tallinnas. Uue Maailma seltskonnast tegi Jaan Tootsen dokumentaalfilmi, mis tunnistati eelmise aasta parimaks. Nüüd seisab seltsimaja tühjalt ja otsib uusi üürnikke. Seltsimaja vaimsus on aga kolinud kõrvalmaja keldrisse, kus asub raamatukogu „Kapsad”. Selles keldris toimuvad raamatute esitlused ja kohtumised koloriitsete tegelastega. Viimane kohtumine oli Sauteri hea sõbra Pariisi eestlase Vahur Linnustega.
Kõrges eas Linnuste rääkis noortele, kuidas Pariisi ülikooli juurde eesti õppetool loodi ja kuidas ajapikku eesti kirjanikke Pariisi külla saadi. Esimesena külastas kirjanikest Pariisi Arvo Valton juba 1966. a. Sellest alates on pea kõik eesti tuntumad kirjanikud Pariisi väisanud. Nende seas ka Peeter Sauter.
Kohtumisõhtu lõppedes kinkis Sauter Vahur Linnustele oma luulekogu „Damoklese mõõk ja leivanuga”. Nii need eesti luulekogud sinna Pariisi jõuavadki ja kes teab, ehk on oodata ka Sauteri luulekogu tõlget prantsuse keelde.