Pärast II maailmasõda seda enam millegipärast ei kasutatud. Mahajäetud betoonist ehitise ja selle ümbruse korrastasid Mustjala Festivali organisaatorid eesotsas Aare Tammesaluga. Nii saadi üks vägagi originaalne suvine esinemispaik.
Lavastaja Ott Aardam suutis esinemispaiga lausa üheks ooperitegelaseks välja mängida. Ümmargune avatud ruum mõjus väikese amfiteatrina, seda ka suurepärase akustika mõttes. Ooper algas juba ansambli Resonabilis teatraliseeritud saabumisega “ülemiselt ringilt”.
Esinemispaika jõudes lõi dirigent Andrus Kallastu loo kohe lahti ja pani publiku huviga kuulama. Ansambel Resonabilis esineb tavaliselt ilma dirigendita. Seekord tehti õige valik, et dirigent appi kutsuti. Just dirigent Kallastul oli ooperi õnnestumisel keskne roll. Tundes hästi kaasaegsete kompositsioonitehnikate köögipoolt, suutis ta Kõrveri sisutiheda ja rütmitäpsust nõudva partituuri kenaks tervikuks vormida.
Kallastu haakus hästi ka lavastaja antiik-kreekaliku lähenemisega, sekkudes oma häälega ooperi tegevusse. Koorile, mis koosnes vaid kolmest pillimehest ja dirigendist, sekundeeris kõuehäälne mütoloogiline jutuvestja laskepesa sügavusest. Tollele jutuvestjale oleks võinud rohkemgi teksti anda, et laulja Iris Oja saanuks hingamisaega juurde. Iris laulis keerulise vokaalpartii maha niisuguse intensiivsuse ja sisseelamisega, mida harva kuulda saab. Esitus oli seda imetlusväärsem, et lauljal tuli kehastada kõiki ooperi tegelasi. Ega teistelgi ansambli Resonabilise liikmetel kergem polnud.
Helilooja võis küll rõõmustada, et tema tehniliselt väga nõudlik teos nii heal tasemel ette kanti. Meenutagem siinkohal et ansamblis Resonabilis mängivad Kristi Mühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt) ja Aare Tammesalu (tšello).
Ooperi libreto kirjutas helilooja Kristjan Kõrver ise. Tema sõnul sai ta selle kirjutamiseks tõuke vendade Grimmide muinasjutu süvapsühholoogilisest analüüsist Arnold Bittlingeri raamatus “Kristlike pühade päritolu”. Loo nimitegelane Raud-Ants on metsik mees, kes sügavas metsas inimeste kadumist põhjustab ja kes kinni püütakse ning kuningalossi hoovis puuri pannakse. Mehe vabastab poolkogemata väike kuningapoeg, kes koos Raud-Antsuga metsa põgeneb. Raud-Antsu käe all saab kuningapojast osav sõjamees, kes hiljem hättasattunud naaberriigi kuningal lahingut võita aitab. Nagu muinasjutule kohane, saab noormees tänutäheks endale kuningatütre naiseks. Pulmapidu toimub jaanipäeval, mis kristlikus kalendris on Püha Johannese päev. Ma pole Bittlingeri käsitlust lugenud, kuid Kõrveri muusikast lähtudes jääb mulje, et ooperis püütakse ühendada paganlik traditsioon (šamaanitrumm!) kristlikuga. Püha Johannese päev on ju aasta kõige pikem päev ja seda on põhjarahvad iidamast-aadamast saadik jaanitule ümber tähistanud. Paganlikud rituaalid asendusid aegapidi kristlikega ja pühadele hiitele ehitati kristlikud kirikud.
Kristjan Kõrveri ekspressiivne helikeel on täiesti unikaalne. Juba ainuüksi tämbriline koosseis oli harukordne − püüdke endale ette kujutada, kuidas kõlavad kokku kromaatiline kannel, tšello, flööt ja avara diapasooniga mezzo-sopran koos šamaanitrummiga?! Ka lavastuslikult lõppes lugu efektselt − ruumi keskel asuvale suurtüki kinnituskohale, millest on alles vaid ringikujuline auk, süüdati lõke. Elav tuli kunagises plahvatusohtlikus pesas mõjus vapustavalt. Korraks käis peast läbi mõte, kas kõik lõhkekehad on ikka kahjutuks tehtud?! Saaremaa metsadest leitakse neid aeg-ajalt ju siiani. Samas mõjus elav tuli militaarse hõnguga paigas nagu valge rahutuvi. Nii nagu muinasjutus olema peabki, et headus võidab kurjuse ja armastus toob vastasleeride vahele vaherahu.
Sirje Vihma-Normet
