Aiman, et oled lõuna-Eestist. Räägi veidi oma kodukandist.
Kes ma ise olen? Tulen Lõuna-Eestist ja tõesti, oma juurtelt olen ma pesuehtne võrokene, koduseks keeleks oli ja on praegugi võru keel.Mõnikord unustan end ja kipun kirjakeelsetele sõpradele midagi murdes ütlema. Üllatuseks on selgunud, et ega nad öeldust väga palju aru ei saa. Lohutuseks võin aga öelda, et sain alles koolis teada, et pang on sama mis ämber.
Üles kasvasin metsade, küngaste ja järvede vahel. Lapsepõlves sain palju nautida vabadust hulkuda looduses ringi, ukerdada puude otsas, lõputult pladistada järvekestes, isegi karjas käia ja küünis heinakihtidelt pikki liuge lasta. Seetõttu on minu jaoks parimaks puhkuseks võimalus minna maale, oma kodukanti, et teha seal tiir metsa ja olla omade keskel. Samuti naudin matkamist mägedes, mis pakub alati ka piisaval hulgal väljakutseid vastupidavuse ja osavuse proovile panemiseks.
Kui hästi tunned Kanadat? Mida kavatsed kaasa võtta ja koju viia?
Kanadat ei tunne üldse, sest pole seal kunagi käinud ning teadmised maa kohta on kesised. Naljakas, aga Kanadaga seoses meenub veel jäähoki, mis paistab seal maal sama palju kirgi kütvat kui Eestis suusatamine. Unistanud reisist Kanadasse olen küll, eriti paarikuisest uitamisest sealsetes rahvusparkides.
Kindlasti lööb minusugust väikesest kohast pärit inimest pahviks suurlinn Toronto: kohtumine suurlinna tempoga, inimhulgaga, multikultuursusega, nooremat laadi arhitektuuriga, mõne pilvelõhkujaga, pikad tänavad, mille nimedeks on numbrid… Koju võiks üllatuseks saata postkaardi, aga viin terve hunniku uusi emotsioone ja kogemusi, millest mul hetkel veel aimugi ei ole. Ja maale naabrilastele mõned vahtrasiirupist tehtud karamellkommid.