Kontserdil astusid üles Kaarli kiriku peaorganist Piret Aidulo, pianist Farištamo Susi, klarnetist Marten Altrov, tšellist Theodor Sink, sopran Kristiina Under ja viiuldaja
Karolina Normak.
Kontserdi võib mõtteliselt kaheks jagada: esimene neist oli in memoriam meeleolus, kus kõlasid Vetemaa ja Dawsoni teosed ja kus mängis orel. Ja mitte
lihtsalt orel, vaid Eesti suurima registrite arvuga, võimas orel, mida meisterlikult valdab Piret Aidulo. Teine pool oli nagu sünnipäevakontsert, koos vaheaplausidega. See
oli sünnipäevakingiks Andres Ehinile, kes oleks 13. märtsil saanud 71 aastaseks. Nii jäi kogu kontserdist helge mulje, millist meeleolu kandis ka lõpulooks kõlanud Pärt Uusbergi
„Haikud Andresele” klarnetile ja vokaalansamblile koorist nimega „Head ööd, vend.”
Raske on kontserdil kõlanud teostest midagi esile tõsta. Seda enam, et kontserdist ilmus juba põhjalik arvustus Riina Kalmeti sulest Sirbi veergudel. Püüdsin sellele lisaks saada muljeid-arvamusi muusikutelt endilt. Ester Mägi Sonaadist klarnetile ja klaverile rääkis Farištamo Susi, et see on lugu, mida mängijad saavad vabalt ise kujundada. „Heliloojal on õnnestunud kirjutada hea ansamblilugu,” ütles Farištamo, “kus klarnet või klaver üksinda ei tööta üldse, aga koostöös annavad toreda elava tormlemise. Kõlades on loitsivat kordamist ja energiat.”
Muusikud saatsid kontserdi-kutse ka Ester Mägile, et
teda selle looga juubeli puhul tervitada. Kahjuks ei saanud helilooja kontserdile tulla.
Vetemaa ja Dawsoni lugude kohta pärisin muljeid organist Piret Aidulolt. Pireti sõnul on Vetemaa lugu kirjutatud väga orelipäraselt – see annab võimaluse kasutada erinevaid manuaale ja registreid ning näidata orelit kogu tema võimsuses. „Kuna Kaarli kiriku orel on suurte võimalustega,” ütles Piret, “siis saab Vetemaa poolt välja pakutud dünaamilise skaala hästi välja mängida.” Helilooja ja kirjaniku Enn Vetemaa enda sõnul püüdis ta mälestatavat inimest näidata tema elu suuruses ja elujõus. Orel kõlas tõesti võimsalt.
Kanada helilooja Ted Dawson oli selleks kontserdiks Torontost kohale sõitnud ja osales ka kontserdile eelnenud proovides. Ta ei varjanud oma vaimustust eesti muusikute üle. Rääkis ülistavates toonides nii organistist kui sopranist, kes ta ülikeerulise teosega tõesti hiilgavalt hakkama said. Pireti Aidulo sõnul on Dawsoni oreli käsitlus rohkeid
võimalusi pakkuv. Siin saab näidata nii oreli täit võimsust kui tuua esile kammerlikke nüansse. Kontserdi proovides oli Kanada heliloojal palju soove erinevate registrite
ja tämbrite leidmiseks. Need leiti koostöös Piret Aiduloga ja tulemus rahuldas heliloojat igati. Siia juurde võiks meenutada, et Ted Dawson oli 1993. a Eestis toimunud Kanada muusika festivali kunstiline juht. Sellel festivalil kõlasid esmakordselt Eestis kanada-eestlastest heliloojate Kaljo Raidi, Kristi Alliku ja Omar Danieli teosed.
Kanada helilooja teose ettekanne mälestuskontserdil andis sellele rahvusvahelist hõngu. On ju ka meie sürrealistlik poeet Andres Ehin üks rahvusvaheliselt tuntumaid
kirjamehi meie nüüdiskirjanduses. Minule isiklikult oli suurepärase muusikaõhtu üheks tipphetkeks hoopis Andres Ehini lese, poetess Ly Seppeli ette loetud luuletus
„Ars poetica”, mille Andres on pühendanud Arvo Pärdile ja millega algas kogu mälestuskontsert. Just siis tajusin eriti selgesti, kuivõrd suur kaotus on Andrese lahkumine.
Sirje Vihma-Normet