Sel ajal kui ma rahvariideid uudistasin, astus raamatukogust läbi Ene-Helga Suvi, kes on Hargla naise rahvariiete komplekti autor. Küsisin, kuidas tema kursustele sattus. Proua Suvi rääkis, et ta leidis teate ajakirjast „Käsitöö”. Pensionärina pole talveõhtutel suurt midagi teha ja rahvariided on teda alati paelunud. Kursustel koges ta, kuivõrd aeganõudev ja kannatlikkust vajav töö see on. Kahe aasta jooksul valmis tema käte vahel Hargla naise triibuseelik, särk, põll, tülltanu, vöö, kotike, helmed ja sõlg. See on kokku terve varandus. „Eks ma pärandan need oma lapselapsele,” ütles proua Suvi heatujuliselt. Temal polevat kavas neid laulupeol kanda. Oma koolipõlves käis ta laulupeol naiskooriga, kelle riietuseks oli üleni valge kleit rahvariidevööga. Rahvariided olid liiga kallid, et neid endale muretseda.
Rahvariiete kõrval saab Jäneda raamatukogus imetleda ka 18.-19. sajandi naise linnaskäimise rõivaid. Kristiina Nemirovitš-Dantšenko ja Piia Tiigemäe on näitusele toonud moekad kaharad seelikud, päevavarjud, kübarad ja kindad. Pilkupüüdev on Luule Nurga valmistatud hallides toonides „märjast siidist” kleit kübaraga, mille käsitöömeister on teinud admiral Johan Pitka ema foto järgi. Kostüüm mõjub niivõrd moekalt, et selle võiks vabalt praegu selga panna ja mõnele pidulikule vastuvõtule minna.