Halli habemetüüka ja põlvpükste sümbioos

• 

Lisainfo

Neljapäev, 19 Juuli 2012 23:04

Eerik Purje - Eesti Elu Nr. 29 2012

Asko Kütti. Foto: Eerik PurjeSellises sümbioosis pole midagi võimatut ega ennekuulmatut. See on teostunud mehes nimega Asko Kütti. Mehes, kes elab meie keskel Torontos ja kes hiljuti pälvis tunnustuse oma pikaaegse tegevuse eest skaudijuhina nii Ontario valitsuselt kui Scouts Canada'lt. Selle mehe tagapõhi väärib uurimist. Sirutan katsesarved välja ta pihile võtmiseks ning temapoolne reaktsioon on positiivne.

Alakem vast sealt, kust su pikk skauditeekond alguse sai.

See algas Petseris. Nagu enamus minuaegseid noori, polnud ma skaut, vaid noorkotkas. Rahvuslikku vaimu rõhutati tollal tugevasti. Rahvusvaheline skaudiliikumine polnud populaarne. Sellele anti teine nimi ja eestilik värving. Et see oma olemuselt oli tegelikult sama asi, sellest sain teadlikuks palju hiljem. Algasin haukapojana ning jõudsin ka noorkotka seisusse, enne kui asjad kirjuks läksid ja noorsootöö punase pintsliga üle võõbati. Siis see värk mulle enam ei sobinud.

Nii et oled siis sünni poolest Petseri poiss?

Oh ei. Sündinud olen Tartus. Julgen seda kindlalt väita, sest usaldan oma ema andmeid rohkem kui kroonu omi. Ametliku versiooni järgi oli mul kaks sünnilinna – Valga ja Tartu. Mul olid algkoolis isegi sellekohased dokumendid ette näidata. Vanapiigast koolmeister punastas mitu korda mulle seletada püüdes, et selline asi pole võimalik. Mina aga teadsin kindlalt, et kiri ei valeta; ning olin siiralt nördinud, et kooliõpetaja selles kahtleb. Paberites sain lõpliku selguse aastal 1999. See on päris pikk lugu, millega ma sind täna tüütama ei hakka.

Tundub põnev, kuid jätkem pealegi, kui nii arvad. Räägi aga ikkagi, kuidas ja millal sa Petserisse sattusid.

Isa elukutse tõttu. Ta oli Singeri firma müügiagent, müüs Lõuna-Eestis õmblusmasinaid. Selletõttu tuli mul lapsena mitu korda elukohta vahetada. Minu sündides elas pere Valgas, mu kolm aastat noorem vend sündis juba Tõrvas. Elasime Jõgeval ja Kambjas, kuni 1932. aasta algul jäime Petserisse pikemaks ajaks ankrusse. See juhtus nii, et seal olid Singeril kohapealsed äriruumid olemas, isa saadeti sinna kauplema. Ta oli ju tsaariajal koolis käinud ja Esimeses maailmasõjas tsaari armees teeninud, „raudteekeel" suus. Ülejäänud pere oli umbkeelne, aga see asi muutus varsti. Mina ja vend mängisime naabruses elavate vene poistega, ei osanud meie nende ega nemad meie keelt. Vanemate jutu järgi lahenes keeleprobleem päris kiiresti. Ühel päeval olid nad õuelt kuulnud elavat keskustelu. Kõik neli jõmpsikat purssisid vahvat eesti-vene segakeelt, ei mingit keelebarjääri enam. Hiljem muidugi hakkasime keeli teineteisest eraldama. Meie vennaga saime igatahes vene keele päris korralikult kätte.

On sul meeles mõni huvitav elamus noorkotka-päevilt?

Eks Värskas laagris käimine oli muidugi põnev. Aga kõige ehedamalt on meelde sööbinud seik, mil oma kaashaukalt (või olime siis juba noorkotkad?) kõvasti hurjutada sain. Mul oli paar-kolm venelasest klassivenda, kes hakkasid ka noorkotkaks ja olid üldse igati kõva eesti vaimu täis. Kui nimede eestistamine hoogu läks, siis käisid vanematele peale, et nad selle kampaaniaga kaasa läheksid ja oma nimed eestipäraseks muudaksid. Ükskord läksin klassivennaga koos tema koju. Ta ema kõnetas mind vene keeles ja mina muidugi vastasin samaga. Sõber võttis kõigepealt minu läbi, et ise eesti noorkotkas, aga patrab vene keelt kõnelda. Siis sai ema oma sauna, et elab Eesti Vabariigis ja sööb eesti leiba, peaks ikka riigikeelt ka oskama. Olen venelastelt hiljemgi sõimata saanud, aga mitte ükski sõim polnud selliselt motiveeritud.

Kaldun arvama, et olid noorena üsna elav jõmpsikas. Kas vanematel su kasvatamisega raskusi ka oli?

Oh, eks pisikoerusi tuli ikka ette ja vahelejäämisi ka, kes neid kõiki mäletada jõuab. Karistustega on samuti: need kantakse mehiselt ära ja tehakse varsti uued ulakused peale. Aga korraliku keretäie sain isalt siis, kui olin juba neliteist täis. Seda ei unusta ma iial.

Kas piinlik ei ole meenutada, et veel sellises vanuses nahatäie välja teenisid?

Mis piinlik, see on õpetlik. Parema mõistmise huvides räägin sulle kõigepealt eelloo. Kes isalt õmblusmasina ostis, sai emalt prii tikkimiskursuse. Ta demonstreeris setu naistele suurel vaateaknal, kuidas masina abil on võimalik igasugu tikandeid hõlpsamini teha kui käsitsi. Väljast jälgis seda tegevust pisike plikatirts ja nühkis aga oma tatist nina vastu akent. Ema kutsus ta sisse. Jutust selgus, et lapse isa on pätt ja joodik, ema trimpab ka ning on lisaks veel elukommete poolest „vabajooksuga" (nagu Husqvarna jalgratas – küsitleja kommentaar). Jäigi Maanjakene meie kasvatada. Vanematel polnud selle vastu midagi, neil muret vähem.

Aga tüdrukul oli vanem vend ka, suur poisiloikam nimega Zolk. Ei mäleta, kas ta jõudis koolis kolmanda või neljanda klassini. Mina olin temast noorem, kuid jõudsin talle järele ja läksin mööda. Tema polnud veel 16 täis, nii et koolist välja ei pääsenud, jäi „üleajateenijaks". Panin tähele, et ta suure vahetunni ajal ei söönud, vaid käis niisama ringi ja noris kellegagi. Rääkisin emale ja see andis kohe Maanjale korralduse, et tehku oma venna jaoks ka võileib. Tüdruk tegigi igal hommikul kaks võileivakotti. Pakkusin Zolgile, aga poiss oli juba klassiteadlik proletaarlane – teatas uhkelt, et Singeri käest ei võta tema midagi vastu. Ega meid Petseris Kütti nimega ei tuntud. Isa oli härra Singer, ema madam Singer, mina väike Singer ja vennas – tont teab, Singer-Vinger või midagi taolist. Kui seletasin poisile, et võileivad tegi ta oma väike õde, siis leebus ja võttis vastu.

Pikapeale sigis meie vahele kui mitte just sõprus, siis sallivus. Küllap Zolk taipas, et Maanjakesel polnud seda leivapala ega juurdekuuluvat kuskilt mujalt võtta kui ikka Singeri sahvrist. Minust sai tema kaitsealune. Kui keegi suurem poiss üritas mulle ülekohut teha, siis oli Zolk kohe korda loomas. Ta oli pikk solakas poiss, kel uulitsakombed hästi selged, teda kardeti.

Heakene küll, nüüd tuleb see pärislugu. Kui Eestimaa oli õnnelikult kapitalismi ikkest vabastatud ja stalinliku konstitutsiooni päike palavalt paistma hakkas, siis läksid Petseris asjad nagu mujalgi – kõik pätid ja pussitajad lasti vanglast välja ning igaüks pandi kuskile valimisringkonda kandidaadiks. Kes kodanliku valitsuse all kannatanud, sel oli uue korra all tulevikku. Hakati valimisplakateid kleepima, aga igas ringkonnas oli ainult üks kandidaat! Olin parasjagu nii tark, et seda mitte õigeks pidada; ja parasjagu loll mitte taipamaks, et sellele valskusele ei tasu vastu hakata. Võtsin jalgratta, tõmbasin glažeekindad kätte ja sünkroniseerisin oma tegevuse uue korra esindajatega: nemad plaasterdasid valimisplakateid plangule, mina sõitsin järel ja kiskusin maha. Töö laabus hästi, kuid edust tiivustatuna nihutasin end kleepijale liiga lähedale ja siis jäin miilitsale pihku. Tiriti jaoskonda koos rattaga.

Istusin jaoskonnas ja ootasin oma saatust, kui sisse astus sõber Zolk, kes kandis juba miilitsamundrit. „Väike Singer, mis sina siin teed?" Rääkisin oma loo ära. Poiss raputas uskumatult pead: „Loll! No täitsa turakas! Kas härra Singer teab?" Ei vist. Zolk kadus kui välk ja tuli varsti isaga tagasi. Isa läks minu eest seltsimeeste juurde vaibale ja jõudis kokkuleppele, et kui kirjutab oma pangaarve viimase sendini neile üle, saab poisi kätte. Eks isa nii tegigi, kuid õnneks oli tal neid arveid rohkem kui üks. Kõige kõhnema said võimumehed endale, meie astusime kahekesi kodu poole. Aimasin halba, sest vana oli vahel äkiline nagu mustlase püss, kuid seekord oli ta rahu ise.

Jõudsime koju. Ema rõõmustas ja hädaldas vaheldumisi, et poeg alles, aga kurjategija tempel peale löödud. Isa vastas, et pole midagi, võttis seinalt ranitsarihma, millel ta habemenuga teritas, istus toolile ja teatas mulle, et võtku nüüd ilusasti püksid maha ja heitku maoli üle papa põlve. Kuulasin sõna, vastuhakkamine ei tulnud meie peres kõne alla. Vana ladus mulle tosinajagu kibedaid hoope ihule, siis küsis emalt soolavakka ja hõõrus mu vorbid jämeda soolaga hoolikalt sisse. Et mädanema ei läheks. Ja meeles seisaks. Nädal aega sõin püsti ja magasin kõhuli, aga selle õppetunni eest olen isale surmatunnini tänulik. Teadsin väga hästi, et ta mu teo motiivi südames õigeks tunnistas. Kere peale sain lolluse eest.

Kõiki heategusid ei tasuta kurjaga. Seesama Zolk päästis õigeaegse hoiatusega Kütti pere halvimast. Sellest ja muust järgmises lehenumbris.

Küsis Eerik Purje

• < Eelmine
• Järgmine >