Subscribe Menu

Nädala portree – Marika Blossfeldt soovitab kuulata oma keha ja sellest lähtuvalt toituda

Mitmekülgse karjääriga, äärmiselt huvitavate tegevusvaldkondadega praktiseeriv Marika Blossfeldt viibis aprillikuus Torontos, kus andis oma toitumisalastel loengutel ja õhtusöögil kindlasti paljudele inspiratsiooni endi valikute tervislikumaks muutmise teel. Intervjuus Eesti Elule rääkis Marika oma elukäigust, mis on kulgenud mitmel maal ja kõige südamelähedasemast — Läänemaal asuvast Polli talust, kus ta veedab viis kuud aastas, propageerides tervislikku ja maalähedast eluviisi, lootes kunagi New Yorgi osariigist täisajaga Eestisse kolida.

Marika Blossfeldt on sündinud 1958.a. Eestis. Ta oli poolteist aastat vana, kui pere kolis Saksamaale, kuna isapoolsed esivanemad olid sakslased ja osa perekonnast elas seal. Perekondadel lubati tookord ühineda ja nii sai ka nende pere loa Saksamaale elama asuda.
Marika Blossfeldt. Foto: Hele-Mai Alamaa

1959.a. jõululaupäeval jõudsid nad Saksamaale põgenikelaagrisse, aga ei pidanud sinna jääma, sest sugulased tulid neile järele; nende juures algul ka elati, kuni isa sai tööd Düsseldorfi lähedal.

Kuigi kodus kõneldi neil alati eesti keelt, õppis Marika saksa keele kiiresti selgeks ega mäleta, et tal oleks sellega probleeme olnud. Teistest lastest eristas teda ehk ainult nimi, mis vanemad panid talle Ungari päritolu tantsija ja laulja Marika Rökk'i järgi. Marika sõnul pandi Saksamaal tema nime hääldades rõhk ikka teisele silbile.

Peale keskkooli otsustas Marika aasta vabaks võtta ning elu tundma õppida. Ta siirdus aastaks Rootsi, kus töötas ja õppis; tagasi tulles asus Berliini kunstiülikoolis maalimist õppima.

1979.a. sattus ta juhuslikult eksperimentaalse tantsu teatri projekti. Nii avastas Marika, et on teisigi võimalusi tantsule lähenemiseks kui lapsepõlvest alates balletti tantsides. Ta sai sellest innustust, võttis ülikoolist semestri vabaks ja sõitis kaasaegse tantsuga tegelemiseks New Yorki. Tagasi Berliinis, tundis ta, et linn talle enam ei istunud, professor oli siiski väga vastutulelik ja lubas tal New Yorgi vahet käies siiski ka oma maaliõpinguid jätkata, ja nii sai Marika kuue õpinguaasta järel diplomi — Master of Fine Arts. Maalikunsti alal pole ta päevagi tegutsenud, kuigi kunstiharidusest on igati kasu olnud: näiteks oma esinemiskostüüme, lavakujundust ning promo-materjale on ta ise disaininud.

New Yorgis käis Marika erinevates tantsustuudiotes õppimas, kõik läks väga hästi ja ta sõna otseses mõttes sukeldus töösse. Kogu aeg olid proovid, etendused, põnevad projektid. Ta tegeles ka enda tantsuoskuste arendamisega ja hakkas ise ka lavastama. Üks suurem tükk, mille ta lavastas, oli Kalevipoja teemadel, valides kolm naistegelastega seonduvat lugu.

Koostöö kodu-Eesti kunstnikega sai alguse 1980-ndate aastate lõpus. 1988.a. käis Tõnu Kaljuste New Yorgis kultuuripäevadel. Marika võttis julguse kokku ja läks temalt nõu küsima, kas võiks Eestis leiduda sobivat muusikat tema tantsutüki jaoks. Edasi tutvustas Kaljuste teda Lepo Sumeraga, kes hakkas kirjutama muusikat spetsiaalselt Marika „Kaleva” etenduse jaoks. Selle etendusega esineti lisaks New Yorgile Melbourne'is ESTO-l, Jaapanis, Eestis, Torontos, Saksamaal.

Peamiselt tegi Marika soolotööd, suurt truppi polnud ja seega oli reisimine kerge. Teda on palju kutsutud ka lavastama: muuhulgas mitu korda Eestisse Estonia teatri balletile ja ka Kaunasesse. Marika on tantsinud ka mitmete koreograafide truppides, töö on olnud projektipõhine. Aktiivne tantsijakarjäär kestis tal umbes 2005. aastani, aga aeg-ajalt tantsib ta ka nüüd veel.

Kuigi tantsijakarjäär oli tal pidev, ei olnud see sugugi põhiliseks elatusallikaks: raha tuli teenida ka muuga. Nii tegeles ta peamiselt arhitektuurimakettide ehitusega. Kui saabus majanduskriis 90ndate alguses, kui nii palju enam ei ehitatud ega neid makette vajatud, töötas ta kuulsa Ameerika helilooja La Monte Youngi juures, aidates kujundada tema CD-sid, õmmeldes talle ja ta abikaasale jne. Selline töö sobis Marika elustiiliga hästi, sest kui oli vaja tantsuetendustega paariks kuuks New Yorgist ära käia, ei olnud tööandjal sellega probleemi.

Joogaga hakkas Marika tegelema 1993.a. Juba kaks aastat hiljem otsustas ta teha ka joogaõpetaja väljaõppe. Eriti palju on Marika joogat õpetanud Eestis, olles seal ka Kundalini jooga maaletooja. Ta on andnud joogatunde teatrites, korraldanud workshop'e, esinenud rahvusvahelistel teatrifestivalidel Baltoscandal jm.

Side Eestiga on Marika elus omaette peatükk. Ega side Saksamaale asudes ju tegelikult ei katkenudki, kuna emapoolne vanaema ja teisi sugalasi jäi sinna. Esimest korda käisid nad perega tagasi kodumaal aastal 1966, kui Marika oli 8-aastane, edasi käidi iga paari aasta tagant ja pausi Eestiga suhtlemises polnud. Kui Marika tantsuga tegelema hakkas, viibis ta Eestis juba iga suvi ja üsna varsti tundus loomulik ja vajadus kasvas seal oma juuri n-ö tugevamini kinnitada. Mis sai selleks olla parem võimalus kui osta talu.

Unistustes oli talu omamine olnud Marikal juba väikese lapsena; ja Eesti oli selleks loogiline koht, kuna selle maaga oli tal kõige sügavam suhe. 1995.a. pani ta kuulutuse lehte, et soovib osta vana Eesti talu koos kõrvalhoonetega, mitte kaugemal kui 2 km kaugusel merest, puhtas looduses. Pakkumisi tuli palju, üks neist Edela-Läänemaal, Virtsu lähedal, mis tundus olema see õige koht.

Marika pole enda sõnul farmer (kuigi üht-teist ta küll kasvatab), nii oli tema ideeks rajada sinna kultuurikeskus. Oli vaja teha palju ümberehitus- ja remonditööd, et Polli talu saaks just selline, nagu Marika oma ettekujutustes nägi. Tal on seal kolm stuudiot ning ta pakub võimalust erinevate valdkondadega tegelevatele kunstnikele seal rahus ja vaikuses oma tööd teha. See on mõeldud inimestele, kes oskavad üksi olla, kes soovivad oma tööga süviti minna ega otsi pidevalt seltskondlikku suhtlemist ja kontaktide loomise võimalust. Internetiühendust ega TV-d pole Marika sinna meelega sisse pannud, kuna tema meelest tuleb igati kasuks, kui inimene saab elektroonikast mõni aeg eemal olla. E-maile saab vajadusel tema büroos vaadata.

Marika Blossfeldt. Foto: Hele-Mai AlamaaMarika elab ise talu peahoones. Veel on tal ait, mis on tehtud külalistubadeks, seal korraldab ta laagreid, seminare, nii et pidevalt on keskus rahvast täis. Ise juhendab ta jooga-, tervise- ja kokanduslaagreid, toimuvad ka tantsulaagrid jm. Polli talu hooaeg kestab juunist septembrini, ise viibib Marika kodumaal kokku viis kuud aastas. Teine kodu on tal New Yorgist 100 km kaugusel Beacon'i linnakeses, varem elati Manhattanil. Marika abikaasa, kes on arhitekt, käib tal igal aastal Eestis külas, kuid ei saa töö tõttu praegu päriselt Eestisse kolida. Eestis meeldib tallegi väga.

Suure osa Polli talu elustiilist moodustab tervislik eluviis ja toit. Algusaastatel valmistas Marika oma külalistele tervislikku toitu n-ö kõhutunde järgi. Tema meelest polegi see kõhutunne vale asi, sest kõhus on meil justkui üks teine aju. Siiski tundis ta, et võiks end toitumise valdkonnas natuke harida. Juhuslikult sattus tal New Yorgis postkasti Integratiivse Toitumise Instituudi kataloog, mis talle kohe huvi pakkus ja kuhu ta astus. Väljaõpe kestis aasta, osalt sai seda teha kaugõppe teel, toimusid ka intensiivsed blokid kohapeal nädalavahetustel.

Praegu tegeleb Marika holistilise tervisenõustamisega. Rääkides toitumisest, ütleb ta, et sel alal on olemas palju koolkondi ja kõik soovitavad n-ö oma asja. Tema meelest aga ei saa toitumises olla ühtainust ja õiget — kuna iga inimene on unikaalne, innustab ta oma kliente hakata oma keha kuulama ja sellest lähtuvalt oma igapäevadieeti kokku panema. Marika sõnul sobibki ühele üks, teisele teine variant, sest inimestena oleme nii erinevad ning meie toiduvajadused on samuti väga erinevad.

Marika kuulus ja mahukas kokaraamat „Looduslik toit. Täisväärtuslik elu”, mis ilmus Eestis 2009, sai kohe bestselleriks. Esimene ingliskeelne versioon ilmus 2011.a. USAs pealkirjaga „Essential Nourishment. Recipes from My Estonian Farm”, septembris 2012 ilmus Eestis raamatu teine trükk. Idee raamatut koostama hakata oli tal juba ammu, seda olid soovitanud paljud tema toite nautinud inimesed. Kõik see nõudis aga aega ja raha, aga teoks sai. Produtsendiks sai Marika õetütar Ave Karp, kes tegeles projekti juhtimisega. Praegu käivad mõtted juba teise raamatu juures: plaan on sellel suvel pildid teha lasta (iga retsepti juurde kuulub ka kaunis ja iseloomulik foto), raamatut talvel kirjutada ja loodetavasti järgmisel sügisel välja anda. Nagu eelmiselgi, saab ka uue raamatu rõhk olema maalähedusel.

Marika ingliskeelne raamat võitis 2012.a. III koha Gourmand World Cookbook Awards'il Pariisis. Tegemist oli suure kokaraamatute messiga, kus ta ka ise kohal käis.

Talveperioodil Ameerikas elades tegeleb Marika tervisenõustamisega, aga kuna väikeses linnakeses, kus ta elab, on kliente raske leida, teeb ta seda üha rohkem interneti kaudu. Sel kevadel viis ta interneti kaudu läbi n-ö kevadise organismi puhastuse, kus 38-liikmelises grupis oli inimesi erinevatest maadest. Tema saatis kõikidele instruktsioonid ja rajas foorumi, kus siis mõtteid vahetati. Tegemist oli Marika jaoks väga toreda kogemusega ja tagasiside oli igati positiivne. Põhirõhk oli oma keha puhastada: kui talvel sööme rasket toitu, siis kevad on selleks just õige aeg, arvab Marika, lisades, et tema ei usu ekstreemsetesse puhastuskuuridesse, kus ollakse näiteks ainult vee või mahlade peal — tema usub lihtsustatut täisväärtuslikku toitu, mille söömine annab inimese seedeorganitele puhkuse ja kehale võimaluse ennast mürkidest vabastada ning taastada.

Toit on Marika sõnul ülimalt tähtis osa inimese elust, millest kahjuks paljud ei tea, sest seda ei õpetata koolis. „See pole ainult energia allikas nagu bensiin autole, vaid kõik meie keharakud on sellest ehitatud,” kinnitab ta. Marika kui nõustaja poole pöördutakse erinevate muredega. Kes soovib kehakaalu kaotada, kes põeb mõnd haigust, kes tahab lihtsalt elustiili tervislikumaks muuta. Marika rõhutab, et ta ei asenda mingil juhul arsti ega soovita kellelgi arsti poolt määratud ravimitest loobuda, küll aga teeb rõõmu see, kui tema töö kaudu on inimese tervis paremaks muutunud ja arst võtab ravimi maha.

Ise ei ole Marika mingi kindla koolkonna järgija, ta sööb kõike ega loobu näiteks lihast. Kõige võti tema jaoks on aga see, et toit oleks naturaalne. Ta teab, millist energiat mingi toit annab, püüab ise nii toituda ja ka teistele soovitada. Ise peab ta silmas 80:20 reeglit: kui 80% ulatuses süüa arukalt, siis 20% ulatuses võib asja natuke lõdvemalt võtta ehk endale vahel ka midagi ebatervislikumat lubada.

Oma teekonnal tervislikkuse juurde ei ole Marika pidanud mingit kannapööret tegema, sest tervislikku toitu on nende peres alati söödud. Tema ema oli kodune, kellel oli aega valmistada toitu tervislikest toorainetest. Muide, rääkides Marika emast: veel 82-aastasena, peale Marika isa surma, siirdus ta Saksamaalt tagasi Eestisse elama, kus ta oli juba varemgi Marika juures Polli talus suvesid veetnud. Siis kolis ta ka talveperioodiks kodumaale, Tallinnasse, kus elas 9 aastat ja oli kuni surmani oma kodulinnas väga õnnelik.

Marika lausub, et kunagi näeb ta ka ennast täisajaliselt Eestis elamas.

Kaire Tensuda

Read more