Instrumentalistina on ta mänginud trompetit sümfooniaorkestris ja esinenud solistina. Aastal 1994 vääristati teda Mississauga aasta muusiku tiitliga. Hariduselt muusikamagister, taotleb doktorikraadi.
Nagu kõneleja tunnistas, äratas temas tugeva huvi eesti muusika vastu möödunud aastal toimunud üldlaulupidu Tallinnas. See on sündmus, mis oma ainulaadsuses annab igale muulasele vapustava elamuse. Asudes uurima eesti laulukultuuri juuri, üllatas teda väliseesti ajaloolase Toivo Rauna teave, et regilaul on mänginud selles juba 2000 aastat olulist rolli. Kõneleja tutvustas regilaulu vormi ja struktuuri ning andis ülevaate selle kogumisest ja talletamisest, mis toimus keeleteadlase ja vaimuliku Jakob Hurda algatusel 19. sajandi lõpupoolel ning millest kasvas välja meie rahvuseepos Kalevipoeg.
Vabadussõjajärgse Eesti Vabariigi lõpupäevadel surus kultuuriline progress regilaulu kõrvale. Teise maailmasõja sündmuste keerises soikus ka üldlaulupidude põline traditsioon. Ometi puhkes see olude kiuste uuesti õitsele. 1947. aasta laulupidu oli võimsam senistest ning esmakordselt tuli siis ka ettekandele Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”.
Taastus ka huvi regilaulu vastu. Nõukogude okupatsiooni ajal tegeles sellega agaralt folklorist ja muusikateadlane Herbert Tampere. Hiljem, 1991. aastal taasiseseisvunud Eestis läks etnomusikoloogia tõsiselt hoogu. Regilaulu hakkas aktiivselt rakendama kunstmuusikas Veljo Tormis, kelle tegevus sattus ameerika musikoloogi Mimi Daitzi tähelepanu orbiiti. Tormise teened regilaulu propageerimisel on gigantsed.
Kõneleja illustreeris oma ettekannet mõningate näidetega, mis helitehniliste takistuste tõttu kahjuks kõige paremini mõjule ei pääsenud. Vahepalana esitas aga Mark Julson klaveril mitu pala oma mõned aastad tagasi ilmunud plaadilt „Lähme kuud kuulama”. Eriti vaimustav oli avanumber, mille noodikiri koos tekstiga oli projekteeritud ekraanile ja millele pianist lõi variatsioonid ex tempore a prima vista.
Ettekande lõpul toimus samalaadne esitus, nüüd aga juba kogu auditooriumi aktiivsel kaasalöömisel. Olavi Kelle ja Dace Veinberga instrumentide saatel ning Olavi eestlaulmisel lauldi maha terve rida regivärsilisi rahvalaule, ekraan viisi ja tekstiga toeks. Selline tegevus ajas publiku meeldivalt hasarti, keegi ei tüdinenud, vaid aina ootas lisa.
Oli rõõmustav tõdeda, et eesti kunstmuusikas on leidnud kindla koha ürgsed rahvuslikud juured. Veel enam aga rõõmustab asjaolu, et meie rahvamuusika on ületanud kitsad kodumaised piirid. Tänu muusikust lektorile, kelle eelseisev doktoritöö kaitsmine on rajatud meie põlisele regivärsile. Tänu eesti muusikat armastavaile sõpradele teiste rahvuste hulgast. Ülim tänu ürituse korraldajaile!
Eerik Purje
