Subscribe Menu

Traagiline verstapost


14. juuni 1941 on talletatud meie ajalukku ühe kõige rängema sündmusena ja see sünge aastapäev kannab juba aastaid leinapäeva nimetust.

Sel päeval organiseeris N. Liidu juhtkond Eestis esimese massilise Siberisse küüditamisega aegumatu inimsusevastase genotsiidikuriteo. Otsuse selle operatsiooni läbiviimiseks Eestis, Lätis ja Leedus langetasid N. Liidu valitsus ja NLKP KK 14. mail 1941.

Foto: Kai Kiilaspea
Massiküüditamise eelmäng käivitus tegelikult juba 1939 Molotovi-Ribbentropi salapakti allakirjutamisega; see sai tuult purjedesse 1940. a juuni keskel, kui N. Liit esitas Eestile oma ultimatiivsed nõudmised ning kulmineerus 17. juunil, kui 100.000 nõukogude sõdurit marssis Eestisse, okupeerides meie riigi. Nn juunipöörde järgsetel kuudel kadusid teadmatusse paljud väärikad Eesti kodanikud.


1941. a küüditamise ohvriteks valiti hoolikalt meie rahva parimad pojad ja tütred – rahvuslikku eliiti kuulunud inimesed. Okupatsioonivõimude eesmärk oli hävitada need, kellel oli rahva hulgas autoriteeti ja kes võisid olla potentsiaalseks ohuks kommunistidele. Ühtlasi oli Venemaale nüüd korraga avanenud võimalus kätte maksta Vabadussõja kibeda kaotuse eest.

14. juunil 1941 küüditati Eestist Venemaale olemasolevatel andmetel vähemalt 9267 inimest, kes saadeti Kirovi, Tomski ja Novosibirski oblastisse, arreteeritud perekonnapead deporteeriti aga Venemaa Kaug-Põhja sunnitöölaagritesse. 1942. a lasti maha suur osa vahistatutest, sh arvukalt Eesti ohvitsere ja poliitikuid, paljud hukkusid ebainimlikes tingimustes veel enne surmaotsuse täideviimist. Eesti Memento Liidu andmetel ei pöördunud vähemalt 5003 inimest enam kunagi kodumaale tagasi. Nad puhkavad oma viimast und Siberi nimetutes haudades.

Venemaa lõputu vassimine ajaloo ümber aga kestab. Me pole maailmale ikka veel suutnud selgeks teha meie rahvale osaks saanud ülekohtu, valu ja kannatuste suurust.

Eelmise pühapäeva õhtul arutleti ühes BBC saates selle üle, kuidas peaks Venemaaga käituma. Küsiti, kas vene karu on ikka mõtet torkida või peaks püüdma temaga häid suhteid edendama. Enne saadet läbi viidud küsitluse kohaselt leidis 46% osalenuist, et Venemaad peaks püüdma haarata lääne mõjusfääri paremate suhete loomise eesmärgil ja 23% oli selle vastu, 31%-l puudus oma arvamus selles osas. Diskussioonile järgnenud hääletus andis ootamatu ja üllatava tulemuse – paljud osalenud olid meelt muutnud. 54% arvas, et Venemaaga pole mõtet sõbrustada ja 29% oli vastupidisel arvamusel. 17% jäi äraootavale seisukohale. Põhjus oli selles, et diskussioonipaneeli kuulunud ajakirja The Economist<⁄I> vanemtoimetaja Edward Lucas edastas kuulajatele emotsionaalselt ja veenvalt pildi Moskva tegelikust palgest, puudutades muu hulgas ka baltlastele osaks saanud kannatusi ja ajaloolist ebaõiglust. Diskussioonipaneeli vastaspoolde kuulunud Moskva välisministeeriumi esindaja ja endine Suurbritannia saadik Venemaal Anthony Brenton jäid oma mannetu esinemisega selgelt Lucasele alla.

Oleks vaid selliseid julgeid baltlaste kaitsjaid rohkem!


Elle Puusaag

 

 

 

Fotogalerii – fotod Kai ja Paul Kiilaspea


Read more