Subscribe Menu

Alternatiivitu Angela Merkel

Rasketel kriisiaegadel vajavad riigid tugevat juhti. Saksamaad juhib alates 22. novembrist 2005 Angela Merkel, paljude arvates üks maailma mõjukamaid riigijuhte.

Juba pikemat aega heidetakse kristlikust demokraadist kantslerile ette, et riigi juhtimise asemel ta ainult haldab seda. Poliitilise ajakirja Der Spiegel ajakirjanik Dirk Kurbjuweit avaldas äsja raamatu „Alternativlos" („Alternatiivitu"), kus kritiseerib halastamatult Merkeli juhtimisstrateegiat.
Angela Merkel - foto: Aino Silbert (2011)

Autor heidab kantslerile ette äkkrünnakupoliitikat, kuulekust, vaikust, vagatsemist, tuimust ja eraldumist.

Merkeli paradiis

Saksa liidukantsler elab erinevalt endistest valitsusjuhtidest, nagu Konrad Adenauer, Willy Brandt või Helmut Kohl, täielikus „paradiisis”. Tal pole tugevat opositsiooni ega poliitilisi vastaseid. Viimased aastad on ta seisnud armastatud poliitikute edetabelis järjekindlalt esikohal, sest kasutab riiki juhtides isiklikku võimustrateegiat.

Kuigi Merkelit peetakse külmavereliseks strateegiks, reageerib loodusteadlase haridusega kantsler sageli afektiseisundis. Ta võib kiirelt esitada oma positsiooni, kuid samas sellele kiiresti seljagi keerata.
Üks Merkeli negatiivseid juhtimisstiile on nn situatsionism ehk äkkrünnakupoliitika. Sõna tuli kasutusele 1968. a rahutuste ajal Pariisis, et kirjeldada vasakpoolsete aktivistide spontaanset protesteerimist. Merkel kasutab teatud olukordi vastupanu maha surumiseks oma huvides ära.

Näiteks 2007. aasta veebruaris, kui kliimateadlased esitasid alarmeeriva ekspertiisi ilmastiku soojenemise kohta. Liidukantsler kasutas nutikalt ära ekspertiisi tekitatud šoki, et suruda Euroopa Liidus läbi ranged kliimat puudutavad eelnõud.

Või pärast Fukushima tuumakatastroofi märtsis 2011 toimunud suuri demonstratsioone, mida Merkel kasutas ülima kiirusega uute seaduste vastuvõtmiseks, et lõpetada Saksa tuumajaamade töö.

Kurbjuweit süüdistab liidukantslerit kuulekuses, mis lõi välja praeguse liidupresidendi Joachim Gaucki valimiste ajal märtsis 2012. Pärast Christian Wulffi majalaenuafääri ja tagasiastumist vajas Merkel uut presidendikandidaati. Kuigi ta teadis varasematest kogemustest, et Gauck võib muutuda talle ohtlikuks, kuulutas Merkel pastori kõigi suureks üllatuseks äkki oma kandidaadiks, sest vastased olid ta praktiliselt vastu seina surunud.

Kui riigipea andis Bundestagis ametivande, nägi Merkel õnnetu välja. Ometi teadis ta, et järgmistel valimistel ei mäleta enam keegi tema nõrkust. Valitsusjuhi arvestus oli õige, seda näitasid läinud sügisel toimunud valimiste tulemused. Merkel istub kolmandat ametiaega tugevasti kantsleritoolil.
Vaikimine on see võimuinstrument, mida Merkel kõige enam kasutab. Nagu nüüdki, kui Saksamaal vaieldi aktiivselt selle üle, kas sakslased peaksid andma kurdidele äärmusislamistide vastu võitlemiseks relvi. Arutelu oli ajaloolise tähtsusega, sest Saksamaa on siiani alati keeldunud tarnimast kriisipiirkondadesse relvi, kuid valitsusjuht ei tõtanud arutelus osalema.

Alles siis kui Merkel sai ülevaate, mis suunas debatid kulgevad, ütles ta oma arvamuse. Nii tekitab Merkel valijatele illusiooni, et seisab alati õigel poolel.

Selle aasta algul alustas CDU (Kristlik-Demokraatlik Liit) Baieri sõsarpartei CSU (Kristlik-Sotsiaalne Liit) sisserände teemal populistlikku kampaaniat “Kes petab, see lendab” („Wer betrügt, der fliegt”). Kuigi juba kampaania pealkiri oli selgelt üldistav ja välismaalastevaenulik, ei eemaldunud Merkel sellest CSU seisukohast, vaid moodustas riigisekretäridest koosneva komisjoni, et uurida, kas sisserändajad ELi vaestest riikidest ikka petavad sotsiaalametit.

Valitsusjuht oli näiliselt tegutsenud, ilma et oleks pidanud avaldama isiklikku arvamust. Praeguseni pole küsimus, kuidas käsitleda tulevikus töötuid sisserändajaid, leidnud konkreetset lahendust. Ühel päeval kadusid arutelud diskreetselt ajakirjandusest.

Kantsler demobiliseerib valijaid

Angela Merkel on mõnikord sarkastiline, vahel kahjurõõmus. Seda teame Gertrud Höhleri raamatu „Die Patin” („Ristiema”) põhjal. Merkel ei ründa kunagi kedagi, sest kes ei ründa, seda ei rünnata. Merkel pole kunagi algatanud ühtki poliitilist debatti, vaid on alati jäänud neutraalseks.

Temast õhkub teadlikku igavust. Teda lähemalt tundvad inimesed ütlevad, et eraelus pole Merkel sugugi igav, vaid hoopis intelligentne, humoorikas ja uudishimulik. Neid positiivseid iseloomujooni ei näita ta kunagi avalikkuses.

Sakslased on harjunud Merkeli igavusega. Nad ei soovi, et neid tüüdataks päevapoliitiliste väljakutsetega. Sisuliselt on idasakslasest valitsusjuht loonud samasuguse distantsi poliitikute ja rahva vahel, nagu see oli kommunistlikus diktatuuris.

Tuimus olevat raamatu „Alternativlos” autori arvates üks efektiivsemaid võimuinstrumente. Kes midagi ei tee, ei tee midagi valesti. Merkel soovib vaid püsida võimul. Liidukantsleritooli ei saa kaotada, kui ei tee midagi valesti. Seda nimetatakse asümmeetriliseks demobiliseerimiseks. 2009. aasta valimiskampaania korraldas Merkel tasa ja targu, kellelegi jala peale astumata. Kurbjuweit kirjutab, et sellise käitumisega soovis Merkel ära hoida teatud valijategrupi tulemise valimisurnide juurde. Merkel teadis, et kodanikud, kes hinges soosivad sotsiaaldemokraate, on laisad valijad, välja arvatud siis, kui neid mingi teemaga ärritatakse. Just need valijad soovis Merkel demobiliseerida.

Kurbjuweit tõdeb, et valijate arvu vähendamine ongi Merkeli kõige suurem poliitiline patt. Tema eesmärk on hoida kodanikud eemal valimisjaoskondadest selleks, et püsida ise võimul.

Raamatu autor jõuab järelduseni, et Angela Merkelil ei ole tegelikku võimu. Ta tundub olevat võimukas, kuna ei riskeeri võimu kaotamisega. Merkel pole kunagi proovinud, kas tal üldse on võimu. Selleks peaks ta andma poliitikale sisu, mitte seda haldama. Ta peaks oma poliitilisi visioone ja eesmärke läbi suruma. Peaks rahvale esitama nõudmisi, kaasama inimesi tähtsate poliitiliste otsuste langetamisse. Seda pole Saksamaa liidukantsler veel kunagi teinud. Sellest tulenevalt on Merkel muutunud Saksamaale alternatiivituks.

Aino Siebert, ilmunud Pärnu Postimehes

Read more