Subscribe Menu

Kirjad läbi tsensuuri

Möödunud neljapäeva, 8. mai õhtul andis Tartu College'is loengu Eesti kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar. Teemaks 'Üle raudse eesriide: Kahe õe kirjavahetus".

Leena Kurvet-Käosaar on TÜ Kultuuriteaduste ja Kunstide Instituudi kirjandusteooria dotsent ja Kirjandusmuuseumi EKLA vanemteadur. Teadlasena tegeleb ta autobiograafiate, mälestuste ja elulugude uurimisega, keskendudes eesti omaelulookirjutuse traditsioonile laiemalt.

Foto: Birgit Podelsky (2014)

Leena on analüüsinud just nimelt küüditamisega seotud toimetulekumehhanisme ja selle traumaatilist mõju.

Loengu teemaks aga oli kirjavahetus, mis toimus Leena vanaema Helga ning tema õe Aino vahel üle 40 aasta. Nimelt on nende perearhiivis säilinud üle 600 kirja. Õdede tihe kirjavahetus algas 40ndatel kui noorem õde Aino oli sunnitud Eestist lahkuma oma sõjaväelasest abikaasa tõttu. Tema elu viis teda läbi Saksamaa Inglismaale ja sealt edasi USAsse 1948. aastal. Helga kirjutas aga õele vastu oma Tartu korterist, kus elas 70 aastat.

Leena seletas pisut lähemalt, miks üldse kirjade uurimine on vajalik. Immigrantide kirjad koju on suurim kirjalik allikas üldse maailmas. Need annavad aimu ühiskonna tavadest ja erinevate ajastute kommunikatsiooni eripäradest. Helga ja Aino kirjades on näiteks peidus sellele ajastule omane tsensuuri ülekavaldamine. Helga kirjutab Ainole, et üks nende küüditatud sõbrannadest pole veel tagasi jõudnud. Kuid kirjas tundub justkui sõbranna oleks reisil aega veetmas. “Tiiu elab kuskil kaugel Nõukogude Liidus”. Peale sõnatsensuuri oli ka piiril range kontroll saadetud kauba üle. Kirjadega olid kaasas saatelehed ja kangaproovid, et pakis oleks ikka esialgne kingitus, mitte vahetatud kraam. Leena mäletas ka hästi, kuidas pooled rosinad olid pakist ära söödud, enne kui need pereni jõudsid.

Kirjadest saab ka aimu, kuidas elu kaugel polnud sugugi lihtne ja romantiline. Aino tundis ennast väga üksikuna USA-s elades. “Me käime ja otsime ikka edasi. Kodu pole kusagil, oled ja jääd võõraks võõral maal.”

Loengu lõpus tutvustas Leena Eesti Rahva Muuseumi kogumisprojekti nimega “Kirjad kaugelt”, mille raames vanu kirju taastatakse ja analüüsitakse. Samal ajal tegi ta üleskutse siinsele kogukonnale, et kellel on ehk säilinud mõni kirjavahetus ja on huvi, võib VEMU-ga ühendust võtta. Kui teil on ka säilinud ainult üks pool kirjadest, siis arhiividel on tihti kontaktid, millega on võimalik vahel üles leida ka teine pool.

 

Birgit Podelsky

Read more