Subscribe Menu

Reserveeritud eestlased


Eestlastena oleme üldiselt endassetõmbunud inimesed, n-ö sissepoole pööratud rahvas; sellised alalhoidlikud tüübid, kes ei tõtta kõigiga jagama oma rõõme ega muresid. Me pole eriti lärmakad ega jutukad, ent üsna head kuulajad. Eestlased räägivad enamasti siis, kui neil tõesti midagi olulist öelda on. Nad ei tunne end ebamugavalt ka vaikides. Neil pole kombeks läheneda võhivõõrastele trafaretsete sõnadega. Sellisteks on meid kujundanud põhjamaine kliima, loodus ja ajaloolised katsumused. See ei tähenda, nagu ei hooliks me oma lähedastest või oma riigi ja rahva käekäigust. Pigem just vastupidi!

Dr Lawrence T. White, kes töötas viis kuud Tartu Ülikoolis psühholoogiaprofessorina, jagas hiljuti sotsiaalmeedia vahendusel oma mõtteid eestlastest ning võrdles neid ameeriklastega. Tema hinnangul on eestlased teistega suheldes märksa reserveeritumad kui ameeriklased. Professor nendib, et on ohtlik teha üldistusi erinevatest indiviididest koosnevate inimrühmade kohta. Dr White, kes pole ise ei eestlane ega eesti päritolu, kuid kellel on eestlastest sõpru ja kolleege, külastas Eestit esmakordselt 1997. a ning korduvalt ka hiljem.
Dr Lawrence T. White - foto: video ekraanitõmmis/YouTube

Oleme siin mandril kõik kogenud, kui raske on mõnikord vestelda restoranis või mõnel rahvarohkel üritusel, kus saame rääkida ainult inimesega, kes seisab või istub meie kõrval. Liiga palju melu, kisa ja kära! Kui sinna lisandub veel vali muusika, on asi hullemgi. Dr White on aga märganud, et eestlased räägivad vaikselt ka avalikes kohtades – nii kohvikutes, kauplustes kui tänaval.

Koju, USAsse saabudes üllatas estofiilist teadlast, kui palju lärmi oli sealsetes kaubanduskeskustes ja söögikohtades. Ta arvab, et ameeriklased võiksid eestlastelt üht-teist õppida. Dr White'i hinnangul näib Eestis kehtivat reegel: “Ära sega teisi!” Ometi on nüüd eriti nooremate eestlaste suhtlemis-stiilis muutusi märgata. Autor paneb selle lääne televisiooni ja sotsiaalmeedia mõjutuste arvele. Dr White'i artiklile on lisanud oma kommentaari Kanadas üles kasvanud eestlanna Viviann, kes meenutab oma lapsepõlvest, kuidas neil kästi avalikes kohtades viisakalt ja vaikselt käituda. Elanud aastatel 1990-2009 Eestis, arvab temagi, et eestlased on üsna reserveeritud, aga mitte perekonna ja sõprade ringis.

Ligi aasta Iirimaal elanud eestlanna Monika leiab, et tühised sõnad ja keep smiling‘u põhimõte on tihtipeale üksnes fassaad. Kui Monika pöördus oma tuttavate poole abipalvega, lõppesid naeratused ja head sõnad. Talle pöörati selg. Ent eestlased on tavaliselt ikka valmis hädalist aitama.

Jah, eks me ole ju kõik mingil määral harjumuste kütkeis, aga neid võib ja peabki mõnikord purustama. Muidu võib võõrastele võib meie suhtlemislaad praeguses globaalses maailmas tunduda veidrana, ebasõbralikuna ja külmana. Et inimesed kujundavad oma riigi ja rahva maine, oleks ehk eestlastelgi vahel kasulik oma kookonist väljuda ja harjumusi muuta. Kerge see muidugi pole.

Elle Puusaag

Read more