Subscribe Menu

Aavo Kimmel – In Memoriam

Võiksin tuhandeid sõnu rääkida oma onust Aavo Kimmelist, aga valisin kolm sõna – headus, vaprus, armastus.

Headus. Ta oli meie „hea" onu, kel oli kuldne süda. Mäletan, kui olin kolmeaastane, tuli onu Aavo Vancouverisse külla. Ta pani mind teki sisse ja siis äkitselt viskas mind õhku mitmeid kordi. Tundsin, nagu olin astronaut kosmoses. Mul oli tõesti lõbus.

Aavo Kimmel

Onu Aavo ei kritiseerinud meid kunagi, ta pakkus meile, tema õe poistele, ainult positiivset nõu. Ta õpetas mind raamatu soovituste läbi – saatis mind Isaac Asimovi Foudation Trilogy ja Karl Popper'i The Open Society and its Enemies juurde ning hiljem ta saatis raamatute nimekirju, millised raamatud olid väärt lugeda. Tema headus jättis jäljed meie südametesse ja meil oli suur usk ja sügav armastus tema vastu.

Vaprus. Ta oli vapper. Lapsena nakkas talle polio, mis aga ei peatanud tema eluunistusi. Koolipoisina astus ta vabatahtlikult sõjaväkke, et oma kallist Eestimaad kaitsta. Täiskasvanud mehena, 40-aastasena, jätkas ta oma ülikoolihariduse omandamist ja lõpuks teenis endale magistrikraadi.

Armastus. Aavo Kimmel armastas ja teda armastati. Ta armastas oma kodumaad, peret, lapsepõlvesõpru, relvavendi, spordivendi, konvendivendi Korp! Sakalast, lauluvendi, margikorjajatest sõpru – ta armastas laialt.

Ta oli vapper ja tal oli vaprust. Mu tervel eluajal ei kuulnud ma iialgi onu Aavolt, et tal läheb pahasti, et elu on raske või et tal on valusid – välja arvatud üks kord. See oli pisut enne tema väikseid ajurabandusi. Olime telefonis vestlemas, kui küsisin temalt: „Kuidas Sul läheb?” Tema vastus: „Mitte väga hästi,” oli mulle suur vapustus. Teadsin kohe, et onul on midagi tõsist viga.

Mulle oli tema vaprus, mida ta oli terve eluaja näidanud kõigile, näiteks, et onu Aavo oli kindlameelsuse näide suurtes proportsioonides.

Arvan, et kõik, kes viibisid temaga koos tema eluteel, tundsid tema hingelist suurust, vaprust ja armastust.

Arvo Marits

Read more