Subscribe Menu

Mõlemal pool raudset eesriiet

Lundis elava Romil Tõnisbergi mälestuste raamat „Olid ajad, olid majad" käsitleb nii elu sünnimaal Eesti Wabariigis, pagulaspõlve Rootsis, reisimuljeid arvukatelt tööreisidelt Nõukogude Liitu kui ka elu Eestis pärast taasiseseisvumist.

Enne jõule Eestis kirjastuselt Mytho ilmunud raamatu teebki unikaalseks pilguheit eri ajastutesse, mis on ühe inimpõlve sisse mahtunud. On olnud raskemaid ja kergemaid aegu, mis sooja huumoriga kirja pandud. Lisatud on ka Tootsi turbavabriku direktorist isa ja vanaema mälestused põgenemisest 1944. aastal paadiga Rootsi ja esimestest aastatest uuel kodumaal.


Tõnisberg on üks väheseid väliseestlasi, kes juba kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel pääses tööasjus teispoole raudset eesriiet. IFÖ litsentsiosakonna juhatajana NSV Liidus lepinguid sõlmides kestsid tema komandeeringud keskeltläbi üks-kaks nädalat ja nii sai ta nõukogulikust elulaadist küllalt selge pildi. Tõnisberg alustaski oma raamatu kirjutamist sooviga jäädvustada need anekdootlikud juhtumid, mida ta neil reisidel koges. Märksõnadeks minnalaskmine ja vassimine töökohtadel, defitsiit kauplustes, korralagedus restoranides ja hotellides. Osa neist mälestustest ilmus juba varem ka Rootsi „Eesti Päevalehes”.

Mõned seigad tunduvad nii uskumatud, et neid võiks pidada lennukaks fantaasiaks, kui tegu poleks elulooraamatuga. Näiteks kui Leningradis olid Rootsi tootmisliini tööjoonised valesti ümber joonistatud − pump põranda asemel lakke! −, soovitasid kohalikud saata joonised Moskvasse ümbertegemisele ja ise seni kuu või kaks lihtsalt elu nautida: „Käime teatris, võtame napsi, palk jookseb…” Rootsi delegatsioonile oli selline töössesuhtumine liig ja nad tegid joonised muidugi kohapeal korda. Sellised mõtteviiside konfliktid tulid korduvalt ette. Autori positiivne loomus näeb neid läbi huumoriprisma.

Tõnisbergi lapsepõlv sai mõjutusi väga värvikatelt isikutelt. Tema üks vanaisa oli Juminda poolsaarel kirikuõpetaja, kelle juures Kiiu-Aabla kalurikülas veetis ta oma suved. Teine vanaisa teenis Vene tsaari juures vanemaednikuna ja hiljem neliteist aastat sama ameti peal Raadi mõisas. Töö tsaari juures oli tasuv, nii et vanaisa ostis maad, pani enda ja laste pangaarvele hulga kuldrublasid. Perekonna legend räägib, et osa kulda sai Oktoobrirevolutsiooni järel Eestisse põgenedes peidetud ka oma krundile.

Isa Vladimir Tõnisberg oli Eesti turbatööstuse üks rajajaid ja juhte. Kui isa ehitas Nõmmele maja, käidi läbi perekond Kerestega. Romil on lapsena ka suurmeister Paul Keresega malet mänginud. Kerese õemees Eugen Ulk töötas samuti Tootsi turbavabriku juhtkonnas.

Koolis käis Romil Tõnisberg Rahumäe algkoolis ühes klassis helilooja Eino Tambergi ja akadeemik Endel Lippmaaga. Ühe aasta jõudis ta õppida ka Westholmi gümnaasiumis, enne kui pidi 14-aastase poisina kodumaalt pagema ja jätkama haridusteed Rootsis, kus ta lõpetas Stockholmi Kuningliku Tehnikaülikooli keemia erialal.

Mälestuste raamatut saab tellida otse autorilt, saates talle e-kirja: romil_tonisberg@hotmail.com. Kirjastuse kontakt: mythokiri@gmail.com.

Aita Nurga,
raamatu toimetaja

Read more