Tulles tagasi väljarändajate teema juurde on oluline nimetada, et paljud lahkujad on kõrgema haridusega. Prii ülikool on eriti kallis riigile arstiteaduse alal, kuid kurb kuulda – paljud lõpetajad lahkuvad Eestist. Hästi treenitud arst saab ilmselt hoopis kõrgema palga Soomes või Norras. Nii ei kaota me ainult inimesi, vaid ka nende haridusele pühendatud kulusid. Mure ei ole erinev, vaid lihtsalt veel valusam.
Eelmises kommentaaris sai rõhutatud, et suure väljar࣭ände pidurdamiseks on vajalik palkasid tõsta, ja et see nõuab omakorda majanduse kiiremat tõusu. Selleks on riigil õige laenu võtta praegustel headel laenutingimustel. Vaatame edasi, mida peaks odavalt laenatud rahaga tegema Eesti elu arendamiseks.
Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) on umbes 20 miljardit eurot. Laenates sellest 3% saame ehk 600 miljonit eurot. See oleks ligi 500 eurot isiku või 2000 eurot neljaliikmelise pere kohta aastas, küllaltki oluline summa. Proportsioonide hindamiseks tuleks nimetada, et uue jõujaama ehitamine Narvas, äsja läbi viidud Alstomi firma poolt, maksis 700 miljonit ja Eesti riik ostis hiljuti 100 miljoni eest Euroopa Keskpanga võlakirju. Loodan, et see summa on pigem valuutareservide mujale paigutamine kui Eesti rahakoti kergendamine.
Varem sai rõhutatud maksuvaba sissetuleku piiri tõstmist ja eriti kütuseaktsiisi tõstmise vältimist, samuti teadusliku uurimistöö toetamise vajadust. Kõik need aitavad otseselt rahva ostujõudu tõsta.
Ka alkohoolsete jookide aktsiisi tõus võib – ehk üllatavalt – rohkem halba kui head teha. Kuna Rootsi ja eriti Soome turistide üks Eesti külastamise põhjuseid on odava õlle ja muu alkoholi ostmine – kastide viisi – võib suur kavandatud aktsiisitõus vähendada turismi nii, et me ei kaota ainult nende poolt tasutud aktsiisi riigikassasse, vaid kaotame ka palju nende tehtud muudest kulutustest, mis ju kõik Eesti majandust edutavad. Mulle ei tee muret, et kohalik rahvas viina eest rohkem peab maksma, aga turiste ei maksa ära hirmutada.
Nüüd üks näide, kus hea korraldus riigikassa ahnuse tõttu ära rikuti. Mõne aasta eest võeti kuuldavasti vastu seadus, et kui firma autot kasutatakse ka isiklikuks otstarbeks — ja seda juhtub palju — siis ei ole vaja aru anda, kui maksad riigile teatud summa kuus. Mulle jutustaja hakkas seda tegema koos paljude teistega. Suur eelis oli, et ei olnud enam vaja igapäevast auto kasutamise arvet pidada, sellega siis vähem vaeva, ja polnud ka muret, et asjad ei klapi. Riik sai sisse vist 120 miljonit eurot aastas, 10 milj. kuus, s.t et ligi 80 tuhat isikut seda kasutasid ja nii oma vaeva vähendasid.
Siis otsustas valitsus head sissetulekut tõsta ja viis maksu kahekordseks. Tulemus oli, et tulu kahekordistumise asemel langes riigi sissetulek ligi poole võrra… ilmselt otsustasid paljud, nagu ka mulle jutustaja, 240 euro maksmise asemel jälle arvet pidama hakata. Seega rohkem vaeva ja vähem efektiivsust. Hullem aga, et maksuamet sai sisse umbes 60 tuhat aruannet ja neid pidi ju ka kontrollima ja heaks kiitma! Küllap oli selleks vaja palgata ehk sadakond või rohkem uut ametnikku, kelle panus, kaugemalt vaadates, on täiesti ebaproduktiivne. Ometi on riigitööliste hulk kõigi töötajatega võrreldes juba suurem, kui see tohiks olla.
Teine lugu, ehitusettevõtjalt. Ametlikult teenib ehitustööline 600-900 eurot kuus. Tegelikud arvud on aga pigem 900-1200 euro kandis. Võrdluseks, Eesti ametlik keskmine palk on ligi 1000 eurot kuus. Mediaalne palk, millest pooled teenistujad saavad vähem ja pooled rohkem, on veidi üle 700 euro. Miks nii suur osa, veerand palgast, on makstud ‘ümbrikupalgana'? Põhjus olevat kõrgete sotsiaalmaksude vältimine. Rääkija arvas, et nende maksude vähendamine aitaks vähendada sellist toimimist. See tuletab meelde ammuloetud ‘Der Spiegel'i lugu Saksamaa ‘mustalt' ehitusturult…
Parem lahendus võiks olla mingi vahekord palgatõusu ja sotsiaalmaksude vahel. Palgatõus, mis näiteks kolmekordselt ületab inflatsiooni (nii palju on vähemalt vaja) võiks olla vähendatud sotsiaalmaksuga, näiteks poole võrra. Nii saaks tööline suurema palgatõusu kui muidu ja ometi suureneb maksu kättesaamine, s.t., et haiglatele ja arstiabile tuleb ikka raha juurde. Loodetavasti aitab see ka vähendada ümbrikupalkade tõttu tehtavat kahekordset, illegaalset raamatupidamist. Eesti sotsiaalmaksud on küll kõrgemad kui Euroopa Liidu keskmine, aga tublisti madalamad kui näiteks Prantsusmaal või Rootsis.
Kui anname kolmeprotsendilise süsti Eesti majandusele ja sellest suur osa läheb üsna koheselt elanike ostujõu tõstmiseks ja kui jätkame toredat kampaaniat ‘Ostke kodumaist!', siis tuleb küllap 2-3 korda suurem summa ringlusesse aasta jooksul. Sellest omakorda peaks vähemalt pool või rohkem lisanduma Eesti SKPle ja võimaldama vastavat palgatõusu.
Ettepanekuid rahvastiku murede leevendamiseks ja majanduse edutamiseks on mitmeid. Nimetan siin veel mõnda kuuldud-loetud mõtetest.
Aho Rebase aprillikuu artiklist: Eesti riigi üks peaülesanne peaks olema toetada välismaal elavate inimeste eesti keele ja meele säilitamist, ka selleks, et neile lihtsustada tagasirännet Eestisse. Konkreetsed sammud selles suunas oleksid rahvastikuministri ameti ja büroo või isegi ministeeriumi taastamine ja rahvuskaaslaste programmi nõukogu rahaliste võimaluste mitmekordistamine.
Valitsuse efektiivsuse tõstmine, igal tasemel. Selle hulgas on tähtsal kohal haldusreformi läbiviimine. Endise regionaalministri Siim Valmar Kiisleri põhjalik ettepanek ja läbiviimisplaan on selleks olemas ja vajab ainult julgust rakendamiseks. Riigi eelarve aastal 2014 oli 8 miljardit eurot. Võrreldes seda SKPga, 20 miljardit, on see 40% koguproduktist ja sellele lisanduvad veel õige paljud piirkondlikud kulud.
Infrastruktuuri väljaehitamine ja Euroopa Liidu toetuste hästi kasutamine.
Töökohtade loomine, ka neile, kellel puuduvad head võimalused…
Energeetikaküsimused. Haridus ja uurimistöö. Tööstuse edendmine…
Neid viimaseid vaatleme põhjalikult järgmises artiklis. (järgneb)
