Benno sünnipäevast, Litsmetsast, ka koloraado mardikast

• 

Lisainfo

Reede, 10 August 2012 19:54

Viido Polikarpus - Eesti Elu Nr. 32 2012

Neli põlvkonda Kergeid. Foto: Viido PolikarpusHiljuti olin ma oma hea naabri ja sõbra Benno Kerge sünnipäeval. Tema naine Alli on setu (Heli ema oli samuti setu ja tema nimi oli ka Alli). Alli põhjendab oma nime sellega, et Nõukogude ajal tahtsid setud oma venepäraseid nimesid varjata, seepärast said näiteks Aleksandratest Allid. Olgu sellega nagu on, aga Alli tegi mulle etteheiteid, et rõhutan oma lugudes alati, et elan Kurenurmes, aga Klõbi talu asub tegelikult Keema külas. Ja selgus, et kõik Keema küla inimesed on minu peale seepärast pahased. Ma selgitasin talle, et Kurenurme lihtsalt kõlab mulle väga kaunisti, see on äärmiselt ilus nimi. Keema kõlab aga nii, nagu oleks midagi keema läinud või seostub see mingi keemilise ühendiga. „Roos on roos on roos," nagu kirjutas Gertrude Stein. Meie lähedal on ka koht, mille nimi on Litsmetsa, ma ei kujuta isegi ette, kuidas ma teeksin taksojuhile tõsise näoga selgeks, kuhu ta mu viima peaks, kui sinna oleks vaja sõita. Kujutage ette, et te olete rongis ja konduktor teatab järgmise peatuse: „Järgmine peatus – Litsmetsa!" Üsna raske oleks siis püsti tõusta ja Litsmetsa peatuses maha minna.

Sünnipäevalaps Benno on minust aasta noorem. Tema isa Bernhard või siis Berni, on 90-ndates eluaastates. Berni, Benno koos oma vanima poja ja viimase pojaga tegid koos pilti ja nii oli fotol neli põlvkonda Kergeid!

Berni on mulle rääkinud, kuidas üks tema esivanematest oli 1860-ndatel aastatel teeninud varanduse linakasvatusega, müües lina ka Ameerikasse. Ta teenis nii palju raha, et sai mõisnikult osta suure tüki maad. Maa jagati poegade vahel, kes hakkasid seda harima ja hiljem pidasid talusid juba nende pojad. Seetõttu ongi siin mitmeid omavahel seotud talusid. Ilmselt läks lina Eestist Ameerikasse Türgi kaudu. Sel ajal oli Ameerikas käimas kodusõda ja Uniooni ehk põhjaosariikide väed ei lasknud läbi lõunast tulevaid kaupu, seega ka linalaadungiga laevu.
Mulle meeldibki Berni juttudes alati nende sügav positiivsus, mitte alati ei kohta sellist suhtumist siin Eestis.

Kartulimardikaid korjamas. Foto: Viido PolikarpusKui nimedest rääkida, siis võtame veel koloraado mardika, kellele on pandud nii ilus nimi (mulle meenutab see Coloradot)! Miks, kui ta ometi on vastik väike putukas, kes võib hävitada kogu kartulisaagi! Paar nädalat tagasi olingi ma ühes talus, kus kogu pere oli põllul puhastamas seda koloraado mardikast. Avaldasin seal oma sügavat pahameelt selle üle, et nii ebameeldivat elukat kutsutakse koloraadoks, ma olen solvunud! Naaber tulistas mulle vastu: „Sa ei ole ameeriklane, sa oled eestlane!"
Aitasin minagi neid mardikaid korjata, kuni mu käsi oli lõpuks täiesti verine. Ma arvasin, et iga üksiku satika pean ma käega ära noppima. Teised korjasid need pudelisse ja hiljem valati nad mingi vedelikuga üle ja hävitati. Kartulimardikat käsitsi korjates tuleb mardikast välja punast värvi, mis paistab välja nagu veri. Ja need mardikad haisevad vastikult!

Siis aga algas äike ja me pääsesime põllult tuppa. Enne tuppaminekut käisid lapsed veel herneste juurest läbi ja haarasid neid kaasa nii palju kui jaksasid. See oli tervislik suutäis kõigile!
Benno sünnipäev aga möödus toredasti. Alli oli küpsetanud kaks maitsvat kooki, keegi oli toonud kringli ja lastele ning mulle polnud rohkem vajagi.

Viido Polikarpus

• < Eelmine
• Järgmine >