Kui rahva hääl lakkab olemast Jumala hääl (53)

• 

Lisainfo

Laupäev, 04 August 2012 00:18

Eerik Purje - Eesti Elu Nr. 31 2012

Jumala hääl - Image by Naypong / FreeDigitalPhotos.netKäesolev artikkel on õieti postskriptum minu kahe nädala eest ilmunud arvamusloole „Kus viga näed laita", mis käsitles hiljutist Eesti Abistamiskomitee Kanadas (EAK) peakoosolekut. Et see kujuneb tavapärasest pikemaks, sinna ei saa ma kahjuks midagi parata. Oma eelmist lugu kirjutades ei olnud ma veel suutnud enda valdusse hankida kõiki arvulisi fakte ega neid täie selgusega analüüsida. Teen seda alljärgnevalt, sest tunnen endal kohustust analüüsi tulemusi avalikkusega jagada.
Enne asja juurde asumist sooviksin rõhutada kaht asja. Mina ei ole EAK liige ega kavatse selleks hakata. Oma ühiskondlikke kohustusi täidan teises sektoris, kus arvan endast rohkem kasu olevat. Oma kirjutisega ei soovi ma tekitada rahulolematust ega kütta kirgi. Seda on tehtud minu abita juba enam kui piisavalt. EAK on organisatsioon, mille vajalikkuses keegi ei kahtle. Ainult tasakaalukuse ja kaine mõistuse najal suudame taastada ühiskonnas harmoonia.
Asetagem fookusse koosolekul toimunud valimised ja selle tulemused. Valimisele tuli koos esimehega viis liiget. Juhatus esitas omalt poolt viis kandidaati, kelle nimed lisati koosolekukutsele. Väljaspoolt juhatust seati üles kuus kandidaati, kellest kutse saajad ei olnud teadlikud. Valimiste tulemus: juhatuse kandidaadid said vähese kõikumisega peaaegu võrdselt hääli, keskmiselt 134. Väljaspoolt esitatud kandidaatide häälte arv oli samuti ühtlane, keskmiselt 60 (välja arvatud üks, kes sai ainult 9 häält). Seega oli kõigi juhatuse kandidaatide võit ülekaalukas.
Vaadelgem nüüd korraks selle raha teist poolt. Valimisest võttis osa 210 hääleõiguslikku liiget, kellest 77 ehk pisut enam kui kolmandik viibis kohal, 133 andis oma hääle volituse kaudu. See tähendab, et tulemused otsustas passiivne liikmeskond, kes selle sõna täpses tähenduses üldse ei valinud, vaid lihtsalt hääletasid. Valdav enamus neist ei teadnudki, et valikuvõimalus on olemas, sest nad nägid kutsel ainult viit nime. Kes soovib uskuda, et nad kõik täitsid volitusvormi omal algatusel, saagu selle usu läbi õndsaks. Mina eelistan kuulata oma kriitilist meelt ja sügavalt riivatud õiglustunnet.
Taas kummitab meid ülituttav JOKK – juriidiliselt on kõik korras. Moraalselt polnud kogu valimisprotsess mitte midagi muud kui kohmakalt lavastatud farss. Kuigi koosolek andis väljaspoolt juhatust esitatud kandidaatidele kindla võidu, polnud neil sellest kasu, sest vastupidised tulemused olid juhatusel juba enne valimise algust teada. Uutele kandidaatidele enda tutvustamiseks sõna andmine oli vaid küüniline näilise demokraatia demonstratsioon.
Minu artiklile järgnenud anonüümseist netikommentaaridest, kus ei olda kitsi madallöökidega, väärib esile tõstmist üks, milles uusi kandidaate kirjeldatakse kui „jõuku, mis otsib omakohut, et kukutada juhatus". Iga vähegi mõtleja inimene peaks taipama, et juhatuse kukutamine ei olnud üldse võimalik, sest ainult pool endisest juhatusest kuulus valimisele. Tõde on täpselt vastupidine: juhatus tegi suuri pingutusi, et ükski uus nägu nende kiivalt kaitstud territooriumile ei pääseks.
Mis võis neid küll ajendada selliselt käituma? Tunnen kõiki juhatuse liikmeid piisavalt hästi, et neid mitte süüdistada võimuahnuses. Kindlasti pole motivatsiooniks ka omakasupüüdlikkus, sest mingit majanduslikku hüvitust nad oma töö eest ei saa. Jääb üle ainus võimalik loogiline oletus: hirm, et keegi uus tuleb ja kergitab vaiba serva ning toob nähtavale kõik selle alla pühitu.
Näitelaval on ka farsil oma väärtus – saalitäis rahvast saab südamest naerda. Antud juhul ei naera aga keegi, sest farsist on saanud suur rahvuslik tragöödia. Uue juhatuse valimisvõit ei olnud isegi Pyrrhose võit. Valimisvõiduga kaasnes määratu kaotus – kaotati oma peaga mõtleva eestlaskonna usaldus. See on kogu siinse kogukonna ühine kaotus, mis võib ka suuremat rahalist kahju tekitada kui käigus olev kohtuprotsess, mille algataja häbiposti paigutamine on küsitava väärtusega.
On uskumatu, kui palju energiat on viimase aasta jooksul kulutatud ühiskondlikult destruktiivsele tegevusele. Kui palju head ja positiivset võinuks sama energiaga korda saata!
Mis edasi juhtub ja kuidas tekkinud kriis laheneb, seda ei oska ma ennustada. Võin kinnitada ainult üht: kui mind oleks sellisel pseudodemokraatlikul viisil juhatusse valitud, ei kõhkleks ma sekunditki tagasi astumast.
Tõepoolest, rahva hääl ei ole alati Jumala hääl, mõnikord räägivad sellesama rahva nimel ebajumalad. Antud küsimuses olen öelnud kõik, mis mul öelda on ning loodetavasti enam sõna võtta ei tarvitse. Nüüd on teiste kord ja ma tahaksin väga loota, et nad teevad seda paberlehes ning oma nime all.

Eerik Purje

• < Eelmine
• Järgmine >