Subscribe Menu

Mai Maddisson: „Minu raamat läks tagasi sinna, kus ta sündis”


Septembris külastas Torontot Mai Maddisson, kes astus läbi ka „Eesti Elu“ toimetusest. Mai Maddisson on kogunud sõjaaja laste mälestusi ning tal on valminud mitu raamatut, üks neist on ilmunud juba ka Eestis.

EE: Võib-olla räägiksite natuke oma raamatute sünniloost. Kuidas see kõik teoks sai?

MM: See lugu on tegelikult päris pikk. Terve oma elu on mul olnud tahe viia oma pojad tagasi Geislingeni, kus ma noore lapsena elasin. Ma arvan, see oli koht, kus minu identiteet välja kujunes ning sellel on olnud mu elule väga suur mõju.

Mu elu oli tavaline kiirjooks – kool, kodu, lapsed. Siis aga tuli võimalus kirjutada raamat Geislingeni laste mälestustest. Oma töödes olen alati keskendunud laste mälestustele, mis erinevad täiskasvanute omast päris palju. Arvan, et oli oluline salvestada ka seda, kuidas lapsed põgenemist nägid.

Kirjutasin lühikese loo kõigile Eesti ajalehtedele, et välja selgitada, kas sellest ollakse huvitatud. Nii sündiski Geislingeni raamat. Selle valmimine võttis neli aastat. Priit Vesilind liitus minuga poolel teel, temast sai toimetaja ja kujundaja.

Mai Maddisson oma raamatute “From here began the journey to far off lands: Hats off to Estonian parents” ja “Estonia’s War Children: A Fractured generation. Their Five First Years In Their New Lands” esitlusel Tallinnas Okupatsioonide muuseumis 24. augustil 2015. Keskel prof. Peeter Järvelaid.

Ma jätsin selle raamatu Eestis ka presidendi kohvilauale, kust tema tütar selle üles korjas ning siis tehti mulle juba ettepanek see eesti keelde tõlkida. Ma pidin kõigilt osalejatelt selleks nõusoleku paluma ning kõik olid nõus. Nii toimus ka raamatuesitlus Eestis.

Sellest tuli välja kaks huvitavat asja: kui Austraalias seda raamatut nähti, siis öeldi, et mida te virisete. Kõik raamatus kujutatud inimesed paistavad õnnelikud, nad on hästi riides. Vaatasin, et jah, inimesed on esitatud kõige paremas valguses, aga elu polnud tegelikult nii ilus, nagu see raamatust paistab. (Pikemalt Eesti Elu 22. jaanuari paberlehes)

 

 

 

Lea Kreinin

Read more