Kuigi nendest kohutavatest sündmustest on möödas aastakümneid, ei tohi lasta neid aegade hämarusse vajuda, vaid ajaloo seisukohalt on oluline neid valusaid teemasid ikka käsitleda ja tulevastele põlvedelegi edasi anda.
Aigi Rahi-Tamm lõpetas 1990. a Tartu Ülikooli ajaloo erialal. Õpingute ajal oli ta uurinud eelkõige 19. sajandi seltsiliikumist, ärakamisaega ja tolleaegset eesti kultuuri. Ülikooli lõpetamise järel jäi ta ülikooli juurde teadustööle, tegeldes Ajaloolise Ajakirja (varasemalt „Kleio”) toimetuses artiklitega ning asudes kujundama oma magistritöö teemat. Oli just arhiivide avanemise aeg, kui rahva teadvusse tõusid küüditamiste, arreteerimistega seonduv ja rahva kaotused. Aigi üks esimesi töid oligi küüditatute nimekirjade arvutisse sisestamine. Iga nime taga oli isik ja tema elu lugu – niimoodi vaikselt võttis Aigi magistritöö teise suuna. Hiljem järgnes samal teemal doktoritöö. Kui nimekirjad olid arvutisse sisestatud, järgnesid ankeetküsitlused, leidmaks inimesi, kelle lugusid saaks hakata kirja panema. Aigi uurimispiirkonnaks sai Tartumaa.
(Loe edasi Eesti Elu 4. jaanuari paberlehest)
