Subscribe Menu

Arhitekt Stööri mälestused jätkuvad

Ülo Stööri mälestuste teises köites kohtume legendaarsete isiksustega, kelle tegevuse tippajaks olid 60-70ndad aastad.

Raamat on nagu kiiresti vahetuvate kaadritega filmistsenaarium, viies meid doktor Arnold Seppo haiglapalatist Moskva filmistuudiosse ja loengutele Tehnikaülikooli ja Kunstiinstituudi auditooriumitesse. Kõige väärtuslikumad leheküljed on pühendatud arhitektuuriosakonna omaaegsetele õppejõududele, kelle kohal kõrgub värvikas professor Edgar Johan Kuusik. Kuusiku loengutest kirjutab Stöör äärmise põhjalikkusega — ilmselt on tal abiks olnud oma tudengipõlve loengukonspektid. Teoreetilise analüüsi kõrval pillas Kuusik nagu käisest ka vaimukaid metafoore.

Tema hüüatused nagu „Kõige ilmekam on kuup!” või „Kera on sensatsiooniline vorm!” lõid tudengid lausa pahviks. Lisaks andis professor Kuusik vormidele ka inimlikke omadusi. Ta selgitas, et on olemas vallatlevaid, rangeid, armastusväärseid, kiduraid, saamatuid, jõhkraid jne vorme. Tollased tudengid teadsid, et Kuusik oli projekteerinud ka Johan Laidoneri maja Tallinna südalinnas, kuigi sellest avalikult üldse ei räägitud. Laidoneri maja ilutseb ka Stööri mälestusteraamatu kaanel.

„Meie õppejõud elasid poliitilise surve all – kes rohkem, kes vähem,” kirjutab Stöör. „Aga samas tahan märkida, et nad olid saanud nooruses kristliku kasvatuse. Teistsugust kasvatust ja haridust Eesti Vabariigis lihtsalt ei antud. Eesti-aegne meelsus andis vaimse üleoleku oma vaenajatest.”

Raamatusse on raiutud ka kunagised vestlused Tartu peaarhitekti Arnold Matteuse ja Viljandi peaarhitekti Ott Puuraidiga. Ott Puuraid käis koos Stööriga kord ka meie Viljandi kodus külas. Särava mõttelaadiga eestiaegne härrasmees jättis mulle sügava mulje. Just niisugused isiksused kujundasid Stööri ja veel ka järgmise põlvkonna haritlaste maailmavaadet. Nendega vesteldes oli tunne, nagu nõukogude korda poleks olemas olnudki, seda teemat lihtsalt ignoreeriti. Suhtlemine niisuguste isiksustega oli hindamatu vaimne kullaauk – see tuleb selgelt esile ka Stööri raamatust.

Stööri raamat lausa kubiseb põnevatest faktidest. Väga iseloomulik lugu nõukogude aja vaimse vastupanu näiteks on seoses meie uue laululavaga. „Laululava hiigelkaar oli tollal (1960. a) maailma arhitektuuris väga kõva sõna,” kirjutab Stöör. (Laululava arhitektid olid Alar Kotli ja Henno Sepmann.) „Mujal polnud ka laulupidusid, rääkimata sellistest laululavadest. Laululava põhjatorn, mille otsas süüdatakse alati laulupeotuli, on 42 m kõrge. Kuulsin või lugesin hiljaaegu, et autor määras torni kõrguse teadlikult, kuna aastal 1960 sai Eesti Vabariik 42-aastaseks.”

Stöör kirjeldab ka laulupidusid sütitavalt. 1960. aasta laulupeol uut laulukaart imetledes mõtiskles tudeng Stöör: „Meie lauluväljak on nagu vaenlaste poolt piiratud kindlus. Mõtlesin, et meid ei juhi ei kindralid ega admiralid. Meid juhivad koorijuhid.” See mõte kõlab värskelt ka tänapäeval.

Sirje Vihma-Normet