Subscribe Menu

Rahvuslik argisus


Läinud laupäeval, 20. septembril toimus Tartu College'is sümpoosium „Everyday Culture as a Keeper of National Identity", esinejateks eestlased, lätlane, leedulane ja kreeklane. Kõiki ettekandjaid seob huvi balti rahvaste saatuse vastu kodumaast kaugel, nii läänes kui idas. Üritus oli pühendatud Tartu College'i 44. ja suurpõgenemise 70. aastapäevale.
Vas. Jüri Kivimäe, Ramune Jonaitis, Kristina Pauksens, Elin Toona, Riina Reinvelt, Piret Noorhani, Reet Mae ja Vasilis Vasilas - foto: Taavi Tamtik

Sissejuhatav avaettekanne kirjanik Elin Toonalt sidus 70 aastat tagasi toimunud põgenemise tänaste sündmustega Euroopas. Hetkel Ukrainas juhtuv on võimalik vaid seetõttu, et Euroopa ja kogu maailma suhtumises ei ole siiani ümber lükatud müüti, mis peab Hitleri kuritegusid 20. saj Euroopas hullemaks kui midagi muud. Samas asetavad tõendid Stalini Hitleriga täpselt samale pulgale. Elin ei puudutanud oma esinemises argiseid rõõme ja muresid, mis põgenikke 70 aasta jooksul saatnud on, kuid ta teeb seda vägagi detailselt eelmisel aastal ilmunud autobiograafilises romaanis „Into exile: a life story of war and peace”. Nii ongi mälestustele tuginevas raamatus igapäevasus osa elust, kuid ettekandes on sellest raske rääkida, kui tähtsamad lahendamata küsimused on vallutanud mõtted.

Järgnesid Piret Noorhani ja Riina Reinveldi ettekanded, mis mõlemad käsitlesid niivõrd argielulist teemat nagu eestipärane toit Kanada eestlaste ja pagulaste mälestustes, arhiivi- ja muuseumikogudes. Põgenikud ei asutanud ainult organisatsioone, kogudusi, eesti koole, ei pidanud võitlust ainult eesti vabaduse eest, vaid valmistasid ka rukkileiba, verivorste ja hapukapsast. Või kui nad seda ise ei teinud, siis tegelesid selle hankimisega. Eestipärane toit on oluline osa eestlaseks olemisest, eriti pidupäevadel saab toidu kaudu rõhutada oma päritolu. Ometi on raske leida arhiivist või inimeste mälestustest infot eestipärase toidu kohta. Toiduteema ei liigitunud poliitilise võitluse alla ega sobinud kultuuri sekka, olles ilmselt midagi liiga tavalist ja igapäevast. Seda valmistati, seda söödi, seda armastati, selle järele tunti puudust, kuid sellest ei räägitud, vähemalt mitte sõnavõttudes ja pidupäevakõnedes. Tundub, et rahvuslik toit ei omanud pagulaste silmis olulist positsiooni rahvusliku omapära alalhoidmisel või õieti: seda ei teadvustatud endale.
Järgmine ettekanne viis Kanadast kaugele – Austraaliasse. Pildi muudab veelgi kirjumaks asjaolu, et kõneleja Vasilis Vasilas on Austraalias elav kreeklane, kirglik suulise ajaloo (oral history) praktiline rakendaja, kes on Austraalia eestlastega tehtud intervjuudest koostanud raamatu. Vasilis on võtnud oma missiooniks rääkida Austraalia etniliste gruppide lugu. Ta alustas kreeklastest, järgnesid eestlased ja hetkel on koostamisel raamat ukrainlastest. Inimeste personaalsed lood ja nende kasutamine on tundlik küsimus: kes tahab avalikkuse ette astuda, kes mitte; millised lood pääsevad esile, millised vaikitakse maha; milline lugu on tõde, milline ilmselgelt ilustatud ja „täiendatud”. Selliste projektide juures ei tohi intervjueerija/uurija lubada endale mingit kohtumõistmist – rääkija jaoks on tema lugu tõeline sellisena, nagu ta seda esitab. Taolise materjaliga on ehk lihtsam töötada inimesel, kes ise ei kuulu uuritavasse gruppi ei põgenikuteekonna ega rahvuse mõttes.

Järgnesid läti ja leedu esinejad, sest paljuski on baltlaste saatus ühine – nii neil, kes 1944. a läände pääsesid kui neil, kes N. Liitu pidid jääma. Kristina Pauksens rääkis oma uurimisreisist Siberis elavate lätlaste juurde. Ettekandes keskendus Kristina neile lätlastele, kelle esivanemad rändasid Siberisse 19. saj. – ajal, mil Läti kuulus Tsaari-Venemaa koosseisu, st 100-130 aastat tagasi. Segaabielud ja võõrsil elatud aeg olid väga vähe lätipärast alles jätnud, kuid siiski valmistati veel mõnesid lätipäraseid sööke, osati üksikuid läti laule ja tähistati jaanipäeva, mis on lätlaste jaoks üks olulisemaid pühasid.

Toronto leedulaste nädalalehe peatoimetaja Ramune Jonaitis keskendus oma ettekandes isiklikule kogemusele, mida tähendas üleskasvamine DP-na. Ta küsis, kuidas sa teadsid, et oled DP? Kui sa sõid võileibu suitsuvorsti, heeringa ja juustuga, oli vastus selge. Ta ütles, et kadunud on vajadus ja missioon võidelda Leedu vabaduse eest ja kohustus hoida elus leedu keelt ja kultuuri hirmus, et Nõukogude Leedus see kaob. Kuid siiski soovivad Kanada leedulased, et nende lastel oleks samasugused toredad kogemused, nagu neil endal on olnud kas siis leedu koolis käies, rahvatantsu õppides või leedupäraseid sööke süües.
Ettekandepäeva lõpetas Reet Mae, kes andis ülevaate filmist „Keepers of the Loom”, mis räägib inimestest, kes ei ole kunagi olnud poliitilise võitluse esirinnas, kuid kes on elus hoidnud ja noorematele edasi andnud eestipärase käsitöö valmistamise oskusi.

Riina Reinvelt

Read more