Subscribe Menu

Maailmalinnas Pariisis kohtad tegusaid eestlasi ja estofiile


Andres Küngi nimelise stipendiumi toel oli mul võimalus sõita Pariisi, et tutvuda Prantsusmaa eestlaste tegevusega. Elasin Sorbonne'i ülikooli endise õppejõu Vahur Linnuste juures, kellega vesteldes kogunes suur hulk põnevaid lindistusi, millest on kavas kokku panna raamat „Vahur Linnuste ja tema aeg".

Vestlusringis Pariisi südalinna kohvikus Le Paradis olid (paremalt): Vahur Linnuste, Kadi Palm, Sirje Normet, Mari-Liis Alupere, Katrin Kiviselg, Jana Viirmaa, Jane Nurklik, Kadri Jõgi, Helena Jürgenson. Foto: Helena Jürgenson

Huvitav oli suhelda ka härra Linnuste juures üürnikena elavate üliõpilastega. Vestlustele lisaks näitasin neile Tõnu Virve dokumentaalfilmi „Vahur Linnuste poliitiline portree”, mis annab hea ülevaate Eesti lähiajaloost. Lääneriikides üles kasvanud noorte kommentaare kuulates sain kinnitust oma tõdemusele, millele viitas Paavo Järvigi oma viimases intervjuus Eesti Päevalehele: „Maailmas meid ikka veel ei tunta. Praegu, mil Eesti on nii kaua vaba olnud, on see natuke masendav.”( 3. 05.14; Urmas Väljaotsa vestlus Paavo Järviga)

Kivirähki raamatu tõlk sai Prantsuse tõlkeauhinna

Tujutõstvalt mõjus teade, et Andrus Kivirähki raamatu „Mees, kes teadis ussisõnu” prantsuse keelde tõlkija Jean Pierre Minaudier sai frankofoonide tõlkeauhinna „Les mots d'Or de la francophonie”. Minaudier on varem prantsuse keelde tõlkinud Tammsaare ja Tuglase loomingut ning tema sulest on ilmunud Eesti-teemaline raamat „L'histoire de l'Estonie et de la nation estonienne”. Minaudier'le tõlkeauhinna toonud Kivirähki teost on Prantsusmaal müüdud juba 10.000 eksemplari, mis on tõesti suurepärane saavutus. Sügisel ilmub Prantsusmaal teinegi Kivirähki teos „Rehepapp”, mille tõlkijaks on Antoine Chalvin, kes mõned aastad tagasi sai „Kalevipoja” tõlke eest prantsuse keelde lausa Prantsuse riigi kultuuripreemia.

Tänu Mari-Liis Aluperele sain kohtuda Eestist pärit noortega, kes suure õhinaga rääkisid, millega nad Prantsusmaal tegelevad. Juuresolevalt fotolt naeratavad nad kõik meile vastu. Need on kõrgelt haritud spetsialistid, kes on suutnud Prantsusmaal läbi lüüa ja töötavad prestiižsetes rahvusvahelistes firmades. Tõeliselt suutis üllatada nooruke jurist Kadi Palm, kes tegeleb kosmosega seotud õigusandlusega, millise eriala olemasolust minul polnud varem aimugi.

Kui Vahur Linnuste ja tema põlvkonnakaaslased tulid Läände Teise maailmasõja ajal poliitiliste pagulastena ja unistasid sellest, mil nad võivad vabasse Eestisse tagasi minna, siis need noored Eestisse tagasi ei kipu. Selleks, et eesti keelt mitte unustada, kohtuvad nad kord kuus kas kohvikus või mõnel Eestiga seotud üritusel. Minagi sain osaleda PEN Klubi ruumides toimunud kohtumisõhtul, mille korraldajaks oli Prantsuse-Eesti sõprusühing. Õhtu külaliseks oli režissöör Rainer Sarnet, kes näitas oma rahvusvaheliselt pärjatud mängufilmi „Idioot”. Antoine Chalvini tudengid olid teinud Sarneti filmile prantsuskeelsed tiitrid ning hilisemad vestlusedki toimusid prantsuse keeles, eestikeelse tõlgi Antoine Chalvini abil.

Kuna praegune INALCO õppejõud Antoine Chalvin õppis Pariisis tudengipõlves eesti keelt Vahur Linnuste juures, siis rääkisin talle ka Tõnu Virve dokumentaalfilmist, mille peategelane on monsieur Linnuste. Chalvin polnud sellest midagi kuulnud – vaat kui tähtsad on siiski kuluaarid! Isegi praegusel internetiajastul.

Paavo Järvi kontsert Salle Pleyel'is

Pariisis on tuntust kogunud ka eesti muusikud. Aastaid oli Opera Garnier' balletidirigendiks Vello Pähn, kes on praegu Estonia teatri muusikajuht. Praegu on Prantsuse Raadio sümfooniaorkestri peadirigendiks Paavo Järvi.

Minul õnnestus kuulata kontserti, kus Paavo dirigeeris terve kava Brahmsi muusikast. Algul isegi kurvastasin oma ebaõnne üle – oleksin tahtnud nii kuulsas saalis nagu Salle Pleyel muidugi eesti või prantsuse muusikat nautida. Ometi suutis Paavo Järvi mind taas üllatada – kontsert oli lihtsalt vaimustav. Tore oli oma silma ja kõrvaga kogeda ka Pariisi publiku erakordselt sooja vastuvõttu – nii Paavole, orkestrile kui ka pianist Nicholas Angelichile, kes soleeris Brahmsi Esimeses klaverikontserdis.

Jalutasin kontserdile läbi Triumfikaare, tee peal kaunist arhitektuuri imetledes. Salle Pleyel asub luksuslikus linnaosas ja kogu kontserdi atmosfäär oli vägagi pidulik. Seda saali peetakse Pariisi parima akustikaga kontserdipaigaks ja saalid on alati välja müüdud. Dirigentideks kutsutakse ainult muusikamaailma tippusid, kelle hulgast jäid silma ka läti dirigendi Maris Jansonsi ning soome dirigendi Esa-Pekka Saloneni nimed.

Kõige kuulsam eestlane olevat Arvo Pärt. „Järgmisel aastal on Arvo Pärdi 80. a juubel,” räägib Paavo Järvi eelpoolmainitud intervjuus. „Sel puhul on meil kavas terve tsükkel Pärdi loominguga, mis tuleb ettekandele varsti avatavas Pariisi uues filharmoonias. Mul polnud (filharmoonia juhtkonda) vaja ühtegi sekundit veenda /…/ Pole mingit probleemi seda korraldada – isegi siin, Prantsusmaal, mis ei ole eriti sellise vaimsema muusika maa./…/ Sedalaadi muusikat on üldse palju raskem müüa kui popmuusikat.”

Mina Paavo Järviga pikemalt vestelda ei saanud, sest ta oli ümbritsetud suurest hulgast autogrammiküttidest. Niikaua, kui Nicholas Angerlich otsis kavast oma fotoga lehekülge, kuhu oma allkiri kirjutada, küsisin Paavolt vaid ühe humoorika küsimuse:
„Kas sõidad Pariisis jalgratta või mootorrattaga, mis siin noorte seas ülipopulaarsed on?” Paavo vastas, et ta elu on niivõrd kiire, et sõidab peamiselt taksoga. „Aga suvel Pärnus sõidan tõesti suure mõnuga jalgrattaga,” naeratas ilmakuulus maestro vastuseks.

 

Sirje Vihma-Normet