Subscribe Menu

Kahekordne puudutus

Pühapäeval, 9. märtsil oli taas meeldiv võimalus kuulata Estonia koori ning nende kontserdi kaudu saada pisikest avanssi eelseisva üldlaulupeo vaimustusest. Koori juhatasid Ingrid Silm ning Jaan Medri, klaveril saatis Charles Kipper. Teadustaja rollis oli Epp Aruja. Külalisesinejateks TERR Kungla rahvatantsijad.

Kontsert toimus motosildi all „Aja puudutus", mis kujutab endast esimest osa 26. üldlaulupeo juhtmõttest. Kava koosnes eranditult lauludest, mida on esitatud Eesti laulupidudel läbi aegade. 

Hästi läbimõeldud, osavalt koostatud programm. Ka tantsijate kaasa tõmbamist võib pidada igati sobivaks. Toimub ju Tallinnas samaaegselt ka tantsupidu ja meie aastaid varjusurmas suikunud Kungla on uuesti jõuliselt ellu äratatud.

Esimeses osas esitas koor üheksa laulu, peamiselt laulupidude raudvarast. Koori helivärv on meeldivalt puhas ja ühtlane, dirigentide jälgimine täpne ja hoolikas. Meeshäälte vähesus andis tavalisest rohkem tunda, kuid ei mõjunud siiski häirivalt. Laulude tõlgenduse osas ilmutasid mõlemad koorijuhid peent maitset ja tugevat musikaalsust. Uudsemaina mõjusid kava esimeses osas Tobiase vähekuuldud „Noored sepad” ja Tormise „Laulu algus”. Mõlemad heliloojad on tuntud innovaatorid, kes oma ajast paari priske penikoorma võrra ees.

Teises osas astus koor viie lauluga uhkelt kaasaega. Siin võimutsesid juba Eespere, (Tõnis) Mägi, Rannap ja Mattiisen. Laulva revolutsiooni järellainetused. Lisapalaks kõigepealt Tõnu Kõrvitsa ja Kristiina Ehini ühistöö tulemusena valminud laulupeo nimilaul „Puudutus” ja koostöös rahvatantsijatega oskuslikult kohandatud „Tuljak”. Olgu öeldud, et ka tantsijad oma nelja paariga olid väärikalt tasemel. Epp Aruja kakskeelsed selgitavad vahekommentaarid asjalikud, meeldivalt esitatud.

Pealkirjas oli juttu kahest puudutusest. Mõtelgem Kristiina Ehini lauluteksti algusele: „Puuduta mind oma tulise palgega / nii et on ilus ja valus.” Ilusast on juba kirjutatud. Lubage siinkirjutajal valgustada ka valusat külge, millega pole püütud heita vähimatki varju Estonia koorile. Valu on loonud tänapäeva mentaliteet ehk teisisõnu meie ise, kes me selles tänapäevas elame.

Üritus oli välja kuulutatud kui kontsert-brunch. Tegelikult oli see brunch-kontsert. Publik vitsutas kõhu täis, rüüpas veini peale ning kuskile šnitsli ja roosamanna vahele mahutati ka näpuotsatäis rahvuskultuuri. Miks ometi? Eks ikka sellepärast, et teistmoodi ei ole enam võimalik siinses ühiskonnas kontsertsaali täita. Lugeja pani kindlasti tähele, et ülevaade kontserdist oli reserveeritud, et mitte öelda leige. Oli jah, sest selline oli kogu ürituse atmosfäär. Koor musitseeris suurepäraselt, kuid vastukaja saalist oli tõrges. Mis puudus, oli kontserdikülastajate omavaheline küünarnukikontakt, jäägitu tähelepanu esinejaile. Lava ja saali vahelisel kontaktil on olulisem tähtsus kui arvatakse. Esmaklassiline kunst vajab esmaklassilist publikut ja vastupidi, nende vahele peab tekkima elektriline side, mis nakatab mõlemaid pooli. Selle sideme puudumine tekitas olukorra, kus hulk imekauneid laule lauldi maha võrratult ilusas helikeeles, kuid jättis siiski leige leierduse mulje (sügav vabandus, andunud lauljad ning võimekad dirigendid). Kahju, kuid arvustaja silmade sinimustvalgele jäid mõningad tuhmid laigud. Estonia koor selles süüdi ei ole.

Siinkirjutaja on veendunud, et kui publik oleks istunud toolidel ja mitte laua ääres, oleks Tõnis Mägi meisterlikult esitatud „Koit” tekitanud saalis orkaani, mitte vaikse virvenduse. Sama kehtib mitme teise laulu puhul.

Puuduta mind oma tulise palgega / nii et on ilus ja valus. / Ära talla mu tunnetel poriste jalgega, / otsi sobivam jalgealus.

Eerik Purje


Ürituse fotogalerii: Estonia koori kontsert brunch “Aja Puudutus /Touched by Time” – FOTOGALERII

 

Read more