Rändlinde teele saates (fotogalerii)

• 

Details

Sunday, 03 June 2012 10:55

Eesti Elu Nr. 22 2012

Kontserdi lõpp. Esiplaanil lilledega Asta Ballstadt, Charles Kipper ja Rosemarie Lindau - Foto: Eerik PurjeRändlindude minek, kuigi aastast aastasse korduv, kätkeb endas alati samu tundeid. Selles on mahajäämise nukrust, saabuva talvekarmuse eelaimdust, looduse vääramatute seaduste tajumist.

On linde, kes ei kardagi karmi talve, kuid tunnevad mõnikord kas või otse vastu suve vajadust hingesoojuse järele ning võtavad ette pika lennu, et seda soojust nii tuua kui viia, õigemini ühiselt nautida. Heaks näiteks on Toronto Akadeemiline Segakoor „Ööbik" ja Toronto Eesti Meeskoor, kes on peatselt saabuval jaanikuul lendu minemas. Ööbikud lendavad Albertasse koos sealse eestlaskonnaga jaanipäeva pidama. Meeskoori peibutab Tartus toimuv meeslaulu-juubelipäev. Saja-aastase juubilari auks tasub endale tiivad kasvatada.

Mõlemad koorid hülgasid sel aastal oma tavakohase kevadise ürituse. Meeskoor loobus aastakontserdist ja Ööbik traditsioonilisest Simmareest. Selle asemel tulid nad ühiselt välja millegi vahepealsega. 26. mail toimus Eesti Maja suures saalis laulupõimik „Alberta – Tartu teel". Koore juhatasid Charles Kipper ja Rosemarie Lindau, klaveril saatsid Asta Ballstadt ja Charles Kipper, solistirolle täitsid (üksikult või ansambli koosseisus) Avo Kittask, Rosemarie Lindau, Reet Lindau-Voksepp, Mati Matsoo, Urmas Migur ja Tõnu Altosaar.

Kava esimene osa oli peamiselt meeskoori kanda, kes esitas laule eelseisva meeslaulupäeva repertuaarist. Vahelduseks vaid üks soololaul Avo Kittaskilt ja paar ühendkoorilaulu. Teises osas võimutses Ööbik kergemasisuliste paladega, vahevürtsiks mõned estraadilikud ansamblinumbrid ja lõpuks taas võimas ühendkoor.

Sedalaadi üritust kajastades tekib dilemma, kui kannad kahte kübarat. Ei tea, kas tõmmata soni sügavalt silmile ja suruda end tänuliku publiku hulka; või uhkeldada kriitiku elegantse torukübaraga. Katsugem kuidagi nende kahe vahelt läbi loovida, kas või paljapäi. Anda keisrile, mis keisri kohus...

Sonimüts nautis täiega Veljo Tormise ja Paul-Eerik Rummo kahte meeskoorilikku ühisvallatust: „Meremehe laul" ja „Meestelaul" ega teinud tämbrite rämedusest numbrit. Kiitis ka ühendkoori segakeelset avapala „Alberta/Tartu teel" ja ingliskeelset lõpunumbrit „Four Strong Winds". Torukübarale meeldis „Kured tulevad" (Piret Rips-Laul), kus mehed võimutsesid naisööbikutega solisti osas. Kummardas maani Siiri Sisaski rahvuslikult harda „Mis maa see on?" puhul, milles ööbikud näitasid hiilgavat vormi. Mõlemad peakatted kerkisid aupaklikult ameerika menulaulu „Summer Wine" puhul, mida võrratu duetina esitasid Reet Lindau-Voksepp ja kauboikaabuga Mati Matsoo. Esmaklassiline meelelahutus, mille kõrval originaalettekanne kahvatab.

Saagu irooniline iriseja ka korraks sõna. Miks ööbikud ometi tublit eesti matsi ülistades saksa keelepruuki kasutasid? Kui kuuled lavalt „jah, kui see laul meil korda läääääääb", siis hakkad hirmuga ootama järgmist fraasi „äi mäie kimpu jää". Ja meie auväärset „Tuljakut" ei tohiks ikka lausa tõmbajürilikult esitada, säilitatagu Miina Härma vastu pieteeditunnet.

Roosi roosidega - Foto: Eerik PurjeKui hakata plusse ja miinuseid kokku lugema, saab mõlemaid paras kimp. Plussipoolel on kõigepealt täissaal ja lage liigutav aplaus. Maitsekas lavapilt, suupistetega kaetud lauad, hubane õhkkond. Pista pirukas põske, loputa A le Coq'iga alla ja mine või koos sõber Sassiga laeva röövima.

Miinustele tuleb rohkem tähelepanu pöörata lihtsalt sellepärast, et siis on neid hiljem lihtsam püstkriipsu lisamisega plussideks pöörata. Kahe koori ühisettevõte oli hea idee, kuid seda rakendati poolikult, isegi pisut tõrksalt. Ühendkoori oli uhke vaadata, kuid nende koostöö jäi puudulikuks ja pealiskaudseks. Kumbki koor hoidis kramplikult oma traditsioonist kinni – meeskoor kontserdist ja Ööbik simmareest – ning lõpptulemusena ei saanud publik õieti kumbagi. Kogu etendus oli suurelt jaolt simtsert ja kohati konnaree. Süntees oli rohkem näiline kui tõeline. Kaks koori seisid poodiumil nagu kaks jonnivat mulki, kes meeleldi ära lepiksid, kuid kumbki pole valmis esimesena kätt ulatama. Natuke nukraks tegi ka üldmulje, et oldi eeskätt odava aplausi jahil ja muusa jäeti koridori silmi vesistama.

Head ja elamusrohket lendu, armsad sulelised! Veel paremat tagasilendu! Teid oodatakse, teid armastatakse, teile panustame oma helgeimad lootused. Teie pihta suunatud kriitikanooled ei ole mürgised. Need on lendu lastud pehme paitava käega, kuid on määratud ka natuke haiget tegema. Seda põlisel äraproovitud kasvatuslikul printsiibil: kes vitsa säästab, see vihkab last.

Eerik Purje


Fotogalerii - Fotod Eesti Elu

---

• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
• Title Title
•  

View the embedded image gallery online at:
http://www.eestielu.ca/en/estonian-life/7-eesti-elu/kultuur/kultuur/295-raendlinde-teele-saates#sigProGalleriaa0f07ab781

• < Prev
• Next >