Subscribe Menu

Mõned unistused täituvad

Mike Auksi koos emaga - foto: Taavi Tamtik (2016)

Sel teemal kõneles kolmapäeval, 27. jaanuaril Tartu College'is VEMU/Eesti Õppetöö Keskuse loengutesarjas „Eestlasena maailmas” Mike Auksi, kelle suureks unistuseks oli mängida Eesti hokimeeskonnas. Nagu kõnelejat tutvustav VEMU peaarhivaar Piret Noorhani mainis, on Mike, täpsemalt Michael Mahkwa Auksi, rahvuselt ema poolt eestlane, isa poolt Ojibwe indiaanlane.

Ettekanne oli ingliskeelne. Kõneleja enda sõnade kohaselt on ta isa George Kenny pärit Põhja-Ontariost, kirjutanud populaarse raamatu „Indians Don't Cry”, elab praegu Thunder Bays. Tallinnas sündinud ema Juta Auksi viibis publiku hulgas.

Sotsiaaltöötaja haridusega kõneleja tunnistas avameelselt, et on alati olnud hokist huvitatud, kuid komistukiviks sai liigne alkoholitarvitamine keskkooli ajal. Kaotas töökoha, sest läks hokimängu vaatama ja järgmisel päeval avastas, et teda enam ei vajatud. Aasta 2002 kujunes pöördepunktiks tema elus. 21-aastane noormees taipas, et tal on kaks valikut: hoki või alkohol. Valis esimese ja on tänaseni oma otsusega ülimalt rahul.

Tutvus torontolase Paul Marleyga tõi ta eestluse juurde, tekkis huvi eesti keele ja eestipoolsete juurte vastu. Selle kõige loomuliku jätkuna kerkis meeltesse kihk mängida eesti hokiliigas. Aastal 2013 oli see unistus määratud täituma. Sõitis Tallinna, kus teda tabas esimene pettumus: ühes meeskonnas „kaaluti ja leiti kerge olevat”. Seda enam rõõmustas sellest hokiklubi Panter, kuhu ta meelsasti vastu võeti. Meeskonnakaaslaste vahendusel leidis ka sporditreenerina tööd, mis lahendas olmemured.

Kõneleja meenutas suure austuse ja lugupidamisega Olle Sildret kui nõudlikku treenerit. Juhendamine toimus eesti keeles, millega oli mõningaid raskusi, kuid sellest sai üle, olulised väljendid said kiiresti selgeks. Hiljem rahvusvahelisel tasemel oli treeneriks soomlane ja siis käis kõik juba inglise keeles.
Hokimängu kõrval oli ka võimalik tutvuda teiste eesti eluavaldustega. 2014. aasta üldlaulupidu jättis võimsa mulje ja kinkis unustamatu elamuse. Külastas Haapsalut, sõlmis tutvusi kohalike eesti noortega. Rõõmsa üllatusena toimetati ta Viljandimaale, kus avastas küla nimega Auksi. Lasi end sellenimelise bussipeatuse juures uhkelt pildistada.

Kaks Eestis veedetud aastat olid noorele sportlasele ülimalt huvitavad ja muljetavaldavad. Siirast vaimustusest kantud ettekannet kuulati suure huviga. Arvuka publiku hulgas leidus terve hulk isapoolsete juurte esindajaid ja kohalikke hokihuvilisi. Kõnelejal tuli vastata hulgale lisaküsimustele. Traditsioonilise kohvi ja kringli juures kerkis neid kindlasti veel rohkem esile.

Eerik Purje

 

 

Read more